Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Täpiliste kalade jahil, 15. august

Nagu selle aasta forellitamistele kohane, sekkus jõe kaldal mängu jällegi Hr. Murphy - pilved, mis olid terve päeva taevalaotust katnud, kadusid nagu tina tuhka ning taevas hakkas sirama suur ja ümmargune päike. Sai jälle natuke ilmateadet kirututud, kuid kohe selgus, et kirumiseks põhjust polnudki. Kolmanda viskega forell otsas, küll alamõõduline. See sisendas optimismi. 20 meetrit edasi, vahepeal kohustuslik külaskäik kopraonul (peaaegu oleks ridva pooleks murdnud), hiilimine, vise ja jälle kala. Nüüd juba natuke suurem poiss, kuid alammõõdust siiski mõned sentimeetrid puudu. Optimism aina kasvas.
Paar lõiku edasi nägin kala sulpsatamas ja nägin seda tegelast juba vaimusilmas homse saiaviilu peal. Sihtisin kaua, tegin viske ja nägin, kuidas lant kolm ilusat tiiru ümber vastaskalda puuoksa tegi. Liiga kaua ei tohi sihtida! Nagu kombeks, ropendasin valjusti ja ronisin vette. Juhtumisi oli selles kohas paks mudaauk, mis hakkas Bermuuda kolmnurga kombel endasse neelama. Hea oli, et kõrvalolevast oksast kinni krabada sain.

Lant päästetud, jätkasin jahti. 15 minutit hiljem tundsin vee all sikutamist ja kohe oli tunda, et otsas on mõõdukala. Ei tahtnud see jõekas lihtsalt alla anda ja mulistas vees koledal kombel. Ei tahtnud ka mina alla anda. Sain ta lõpuks kaldale, L=38 cm ja üsna paks jurakas teine. Mõtlesin natuke, mis temaga peale hakata, kuid kuna sellest jõest see aasta mõõdukat tabanud veel ei olnudki, läks ta kotti.

Liikusin sadakond meetrit edasi, tegin täpse viske ja oplaa, otsas uus täpik, andelt ja oskustelt kohaliku kalariigi Jevgeni Pljuštšenko. Ausalt öeldes ma võttu ei tundnudki, märkasin vaid piruetti veepinnast poole meetri kõrgusele ehk surfarite keeles double loopi. Paar meetrit edasi ja uued saltod. Päris vägev vaatepilt. Ja kaldal see kala oligi. Peaaegu oleks ta ise kaldale hüppanud, minu panus jäi üsna minimaalseks. L=40 mm, kotti.

Kuna kaks kala kotis ja värske soolaforell perele kindlustatud, võtsin edasi vähe lõdvemalt. Kaldal käis veel üks täpik ja üks alamõõduline haug, mõlemad ujuvad õnnelikult edasi.

Landiks osutus minu siiani konkurentsitult parima resultatiivsusega lant - Poola maailmameistrite kaubandusliku välimuseta hõbekuldne vurr. Tundub, et Meppsid ja Vibraxid jäävad karbis mõneks ajaks lihtsalt varulantideks...

Jäänud on veel üks kuu võsas ragistamist, konks näppu!

1
Ei täpikujaht ole meelakkumine... vol.2
kalapüük Keila jõel.

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid 1

aapua | Teisipäev, 16. august 2011 22:32

Nii et sügise lähenedes on "sellesse" jõekesse ka mõõdukas ennast taas sisse pressinud! Meeldiv! Ehk isegi (paari nädala pärast) ühe kiirtreti sinna teen...

0
Nii et sügise lähenedes on "sellesse" jõekesse ka mõõdukas ennast taas sisse pressinud! Meeldiv! Ehk isegi (paari nädala pärast) ühe kiirtreti sinna teen...