Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Rootsi reis 2016 (II osa)

Rootsi reis 2016 (II osa)

Niisiis, esimese kolme päevaga õnnestus mul saada mõned haugid, keskmiselt 1-2 haugi päevas, nendest suurim küll 97cm, aga ülejäänud 1-2 kilosed. Vägisi tulid mõtted, et Saadjärvest oleks päevas rohkem saanud kui Rootsist nädalaga :) Kusjuures seda on ennegi olnud, et sõidad välismaale enda arust haugiparadiisi, aga hiljem nendid, et Eestist oleks selle aja jooksul rohkem saanud. Aga 97cm haugi saamine oli hea elamus küll.

Õnneks oli varustus väga hästi timmitud ja kõik, millega püüdsin on väga töökindel ja selles võin 100% kindel olla. Värske nöör oli peal - Daiwa J-Braid mõõduga #1.2 (Jaapani klassifikatsiooni järgi, test kuni 9kg), mille sain Nordic Lure-st. Kaasa oli võetud ka #1.5 Daiwa J-Braid nöör ja plaanisin tegelikult Rootsi ajaks seda kasutada, aga ausalt öeldes oli õhtuti selline väsimus peal, et kuidagi ei suutnud ennast sundida nööri vahetada. Tegelikult saab vabas vees (kui pole just väga heina sees või puujuurikates püük) #1.2 nööriga vabalt piisavalt suure kala kätte, kui rull on õigesti seadistatud, ritv on hea ja nöör on värske. Daiwa Certate koos korraliku nööriga on väga hea kombo. J-Braid on siiamaani väga hea mulje jätnud, ta on sile, piisavalt ümmargune, lennuomadused on väga head, test oma läbimõõdu kohta vägagi OK. Ta on veidi pehmem, jigi jaoks minu meelest väga hea, näiteks sobib Emajõele kohapüügiks. Samas kasutan seda ka twitchingul, nii et seda võin täitsa soovitada. Selle raha eest mina küll paremat nööri ei tea, vist oli hind umbes 20 eur kanti, kui ma eksi. Korralikud nöörid algavad tavaliselt ikka 30-st.

Vahepeal hakkasid sugulased juba vaikselt väsima ja kalakäike vahele jätma. Minu sportlase hing muidugi alla ei andnud ja peksin vett ikka varahommikust hilisõhtuni. No ei saa ju olla, et nii suures järves ei ole haugi. Igal juhul pingutan ikka nädala lõpuni ja teen kõik, mis minust sõltub, et lõpuks järvest aru saada ja kala üles leida või võtma panna. See peakski vist sportlast niisama kalamehest eristama, et sportlane pingutab alati 100% lõpuni? Kusjuures naine on ka vist sportlaseks hakanud, sest käis ikka järjepidevalt minuga alati kaasas ja ka püüdis.

Vahepeal hakkas mõte liikuma, et prooviks vertikaalset jigimist (vertical jigging). Huvitav on see, et absoluutselt kõik kohalikud, keda ma nägin, kas trollisid või tegelesid vertikaalse jigimisega 30-60m sügavusel, mina ainuke lollike, kes loopis lante. Pikalt mõtisklesin, et mida nad sealt püüavad, lõpuks kirjutasin Instragramis ühele rootslasele, kes on samal järvel vertikaaljigginguga tegelenud ja küsisin, mida nad seal püüavad. Vastas, et peamiselt paaliat, forelli, lõhet. Mulle sobib! Esimesed 3 päeva oli täiesti tuulevaikne ja oleks seal 30-60 meetristes kohtades saanud vabalt püüda ilma et tuulega ära triiviks. Aga selleks ajaks, kui ma otsustasin, et tahan ka lõhet saada, hakkas tuul tormiseks muutuma. Perspektiivsed kohad ma võib-olla isegi leiaks oma primitiivse kajaloodiga, aga 60m pikka ankrunööri mul küll ei ole. Otsustasin, et ootan, kuni ilm jälle vaiksemaks läheb, aga nädala lõpuni seda ei juhtunud. Niisiis, jäin lõhest ja paaliast seekord ilma.

b2ap3_thumbnail_14102884_1745074589065574_5950919883260590796_o.jpg

Kohalikud muidugi püüdsid edasi, neil on korralikud merekaatrid, iPilotid ja struktuurskännerid. iPilotiga on mugav, et saad GPSi järgi ennast „ankurdada” - s.t. elektrimootor hoiab sind automaatselt paigal ja klassikalist ankrut vaja ei ole. Korraliku kajaloodiga näed oma lanti vees liikumas ja seda, kuidas kala landile ligi ujub ja haarab. Minu kajaloodiga ei erista tihti kala õhumullidest või vetikatest, nii et vertical jigging ei oma sellise varustusega kahjuks mõtet.

Vahepeal hakkas kalanälg, haugi ma süüa ei tahtnud, aga praetud ahvenaid sööks küll. Hakkasime ahvenaid püüdma. Neid õnnestus tavaliselt saada 2-3 tunni jooksul 4-6 tükki kuni 400g. Ahven ei olnud parves, pigem ujusid üksikud mõõdus ahvenad vabalt ringi, kusjuures mitte ainult põhjas, vaid ka pooles vees. Tuulevaikse ilmaga pani ahven loomulikult suu lukku, siis sai heal juhul 1-2 ahvenat. Püüdsin enamasti lipsurakendusega, aeg-ajalt ka 4-6g jigiga. Ridvaks 213cm pikk Favorite Variant. Lipsurakendusele võiks muidugi veidi pikem ritv olla, aga mul ühtegi pikemat hetkel ei ole. Ideaalis võiks olla 2.4m ja test ligikaudu kuni 20g. Ahvenat saime enamasti 5-8m kohtadest, nii põhjast kui ka poolest veest. Sellistes oludes on lipsuga mugav püüda, kuigi tavalise 2,5 tollise luti ja 5-6g raskusega sai ka kala.

b2ap3_thumbnail_14125499_1745074585732241_7140155592860047149_o.jpg

Lipsurakendusel kasutasin 14g tina, suurema tuulega mõnikord 20g. 14g tinaga saab põhja vajadusel kiiresti kätte, aga saab ka pooles vees püüda. Naine õppis ka lipsupüügi kiiresti selgeks ja hakkas ka ahvenaid saama. Tänu sellele sain ise rohkem keskenduda haugile ilma et nälga jääks, naine meelitab mõned ahvenad ikka välja ja õhtul on mida süüa :)

Üks päev saime 2 haugi 3-4 meetrise randi pealt arhipelaagil. Hakkasin mõtlema, et äkki haug ongi seal, kus on kalda ääres sügavam. Iga õhtu kulutasin päris palju aega sügavuskaartide ja satelliitfotode uurimiseks. Leidsin mõned väga perspektiivsed piirkonnad. Üks oli jõe moodi lõik – ma ei teagi, kas tegemist on jõe või lihtsalt ühendusega kahe järve vahel, aga seal oli sügavus 3-5 meetrit ja väga järsk rant ning kallastel kasvab roog. Siiamaani suutsin kala saadi ainult sellistest kohtades, kus kalda ääres ei ole liiga madal ja on nii põhjavetikaid kui ka roogu (v.a. see 97cm haug, mis oli kuidagi süsteemiväline, sest tuli madalast). Igatahes, sellistele kohtadele panin nimeks „haugiparadiis”. Jama oli ainult selles, et arhipelaagil oli selliseid kohti väga vähe ja suurema sarnase akvatoorimiga alad jäid väga kaugele – kiirema rendipaadiga (sõitis kuni 33km/h) oleks sinna arvutuste kohaselt jõudnud umbes poole tunniga, minu kummipaat aga sõitis maksimaalselt 10km/h, seega 3 korda kauem. Ootasin, kuni sugulased täiesti ära väsivad ja kiirem paat vabaneb ning otsustasin minna „haugiparadiisi”.

Äi otsustas kaasa tulla, sest nende päevade jooksul õnnestus tal saada vaid 1 ahvena. Sel päeval oli nii tugev torm, et naise jätsin koju. Laine oli nii kõrge, et ei saanud lainele külge keerata, pidime korralikult manööverdama, et õigesse kohta jõuda. Olime mõlemad läbimärjad, aga kohale siiski jõudsime, veidi ekstreemi kulub ju ikka ära, muidu on igav. Haugiparadiis nägi päriselus veel perspektiivsem välja kui kaardil ja piltidel. Hakkasin juba mõtlema, et äi ei nõustu kindlasti kala tagasi laskma ja kuhu me nii palju haugi paneme ja kuidas ta seda kalafileed Saksamaale tagasi transportima hakkab. Sõitsime jõkke sisse ja hakkasime liikuma mööda paremat äärt, sest kaardil tundus parem kallas järsem. Esimesed 300 meetrit mitte ühtegi võttu. Huvitav. Siis läksime madalamat kallast kammima ja ikka ei miskit. Proovisime ka keskelt kõige sügavamatest kohtadest, õnnestus saada 3 50g ahvenat ja kõik. Nii palju siis haugiparadiisist.

Läksime tagasi arhipelaagi ja hakkasime seekord ka sügavamaid kohti läbi proovima. Enamasti 3-4 ja 5-6m rante, aga vahepeal ka 6-8 meetriseid kohti, kus kajalood palju kala näitas. Lõpuks läksime sinna soppi, kust ma oma 97cm haugi sain ja esimese 5 viskega oli 5 või 6 haugi käes, kõik umbes 1,5 kilosed. Ühe haugi sain sabast. See osutas sellist vastupanu, et mõtlesin, et nüüd tuleb küll rekord ära, aga tuli hoopis 1,5 kilone haug, saba ees. Jällegi ei leidnud teooria tõestust, et haug on sügavamal, ikka seisis seal meetrises vees. Aga imelik, et seisis ainult selles sopis ja ülejäänud 10 samasugust soppi olid tühjad. Sellele ma mingit seletust välja mõelda ei suutnud. Ise sain sealt haugi Daiwa Saltiga Minnow vobleriga, äi aga tavalise plekiga, kusjuures minust rohkemgi. Pärast seda tuligi mõte, et võib-olla peaks plekki ka aeg-ajalt proovima meie järvedel, muidu ma tavaliselt plekiga ei püüa. Kui Eestisse tagasi jõudsin, siis võtsin proovimiseks mõned Eppingeri plekid, mis imekombel ka tööle hakkasid. Nüüd plaanin ikka plekke rohkem kasutada.

See oli eelviimane püügipäev. Järgmisel päeval käisime korra veel arhipelaagil, aga põhiliselt püüdsime ahvenat, sest söök hakkas otsa saama ja naine tahtis väga ahvenaid püüda.

Kokkuvõttes oli väga huvitav reis, mis sest et kala väga palju ei saanud. Põletasin maha 60 liitrit kütust ja kammisin läbi kümneid kilomeetreid püügimaad. Võib-olla seal ei olegi palju haugi või siis ei suutnud järvest piisavalt hästi aru saada, aga igal juhul oli katsetamist väärt ja hea kogemus. Kusjuures majaomanik ütles, et saime isegi hästi võrreldes teistega, kes tema juures peatunud on. Meist rohkem on tema sõnul saanud läbi aegade ainult üks leedukate seltskond, kes said 2 nädalaga 28 haugi, aga siis oli ka ilm oluliselt parem. Nii et kokkuvõttes vist nii hull ei olegi, lihtsalt kalarikkad Eesti järved on meid ära hellitanud. Lugupeetud rootslased, tulge ikka Eestisse kalale, meil on siin haugiparadiis!

Alexander Andrusenko

b2ap3_thumbnail_14047209_1745074679065565_8924747281175790229_o.jpg

2
Neljas kvalifikatsioonivõistlus Viljandi järvel
Rootsi reis 2016

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!