Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Pärnus ahvenapüük

Pärnus ahvenapüük

„Miks?”, küsis Käku sosinal.
„Sest peab,nii on meie saatus”,vastas Oinas ja võttis lonksu calvados’i. See oli jahe ja värskendav. Selle maitse tuletas veidike meelde neid aegu, kui ei olnud veel koletut haigust. Haigust, mis oma küünistega kombitsad oli nii sügavale meeste ihusse vajutanud, et sealt enam pääsu ei ole. Haigus, mis justkui suurtükituli hävitas kõik oma teel. Mis kraater kraatri haaval lõhkus end aina sügavamale hinge.
Oinas läitis sigareti, tõmbas kähinaga kopsud meeldivalt sooja tossu täis ja puhus selle siis lõhkikülmunud huulte vahelt läbi pisikese aknaprao külma veebruarikuu õhku.
Kell oli vaevu seitse. Aovalgus polnud veel end ilmutanud, kuid ometi olid maanteel varjud. Suuzi, Käku ustava auto mootor nurrus melanhoolselt. Masina tagasihoidliku välimuse taga peitus enamat kui esmapilgul võiks tunduda. Üksikute tee ääres kasvavate raagus puude varjud. Nende lehtedeta oksad justkui kisendasid taeva ja hääbuva kuu poole, täis valu ja mõistmatust. Miks just nende noorte meeste hinged peavad sellist moodi kannatama. Kõik see tundus pööraselt ebaõiglane.
Edasi kulges tee vaikuses. Sõbrad teadsid, et see reis sanatooriumite linna Pärnusse ei jää neil viimaseks. Tuleb tulla veel ja veel.

Aitab plämast. Ärge seda ülalloetut eriti tõsiselt võtke. Asi nimelt selles, et Käku hakkas ühel päeval plärisema, et kaua sa Oinas seda „vaese mehe Kivirähki” stiilis möla ajad? Ma siis praalisin vastu, et võin Remarque’i stiili ka teha, kui väga vaja on.
Aga aitab. Ühest lõigust rohkem ei viici morbiidset teksti ajada.

Tegelikult oli nii: kell seitse hakkasime sõitma? Tõsi.
Oinas calvados’i jõi? Ei joonud. Oli terve tee vastikult kaine (ok, tegelt ühe õlle tegi). Ise pold rooliski.
Umbes kell 9 olime Hirve tänava otsas ja tammusime jalalt jalale. Kas trampida ise jääle või oodata kuniks mõni saan meid peale saaks korjata. Kaua tammuma ei pidanud. Tuligi ATV, suur käru taga, ja kärus ruumi rohkem kui laialt. Saime kaubale. Kümneka eest silmapiiri taha. Üheotsa pilet. Tagasi otsustasime jala tulla (viga).
Esimestest mulkudest, ohh seda üllatust, kala ei tulnud. Umbes viiendast august sain kümmekond kala mulgu kõrvale. Heliseb telefon. Teispool toru kohalik korrespondent spetsialist Traalmeister. Annab teada, et isandad Sahiib ja Leho on 5-6 km peal ja kakuvad. Helistan Sahiibile ja nuian koordinaate. Ise samal ajal 300 m eemal oleva Käku poole jalutades. Taome saadud numbrid gepsu ja olen pilti vaadates tiba nõutu. Nimelt selgub, et teel sõbra juurde olen ma peaaegu et Sahiibile kapuutsi peale astunud. Tatsame tuldud teed tagasi. Inspekteerime saaki ja asume soliidses kauguses püüdma.
Käku saab koheselt soonele. Minul ei taha kalad kohe mitte auku tulla. Saatuse tahtena oli Käku augu kõrval veel üks auk. Kellegi vana ja kasutatud. Puurima ma sõbra kõrvale poleks hakanud, aga kuna avaus juba jääs olemas oli, siis lasin kirve alla. Põhja ei jõudnud, ennem oli päts otsas. Ja siis veel ja veel.
Hakkas tekkima tunne, et nüüd on käes. See päev kui isegi meie kala saame. Ja nii ta tiksus. Käku sai sedapuhku tibake rohkem kala. Ma isiklikult kirjutan selle selle arvele, et mul põhimõtteliselt puudus nooguti. Eelmine ridva küljes olnu oli liiga jäik. Tahtsin paremat. Viimases hädas kompunnisin keskmise suurusega nipukast ja rõngast uue. Sai veel sitem kui too eelmine oli. Igatahes rapsisin ma seal suht umbe. Eneselegi üllatuseks suutsin ma selle käigus 7,4 kilo kala saada. Mis on arvestades varasemaid ebaõnnestumisi silmas pidades siiski suht jackpot. Käku kontole jäi seekord 10,2 kg ahvenaid.

b2ap3_thumbnail_14240749528511.jpg
Kell 4 pani kala suu lukku. Tuli kalda poole vantsima hakata. Enne seda juhtus veel üks lustakas lugu: panime puure kokku. Mina panin enda oma kokku ja sidusin kelgule. Käku pusserdas enda oma kallal, kasutas jõudu ja väänas....Kui järsku käis hele raksakas, puuri otsad käisid kokku.....ja siis tuli hele ulg. Härra oli taibanud oma üdini läbikülmunud näpu kahe toru vahele jätta. Raksu kuuldes käis endalgi külm judin üle kere ja meenus too kord kui oma sõrm kunagi auto ukse vahele jäi. Näpp Käkul 10 sekundiga potisinine, a mis sa teed, tipa-tapa kaldapoole.
Tagasitee oli ka tore. Nimelt võtsime suuna sinna, kuhu kogu kamp tundus suunduvat. Ei tulnud kordagi selle peale, et äkki teised ei ole teps mitte samasse kohta parkinud kui meie. Päris nutikas tegu, arvestades, et kahepeale oli kaks gps’i kaasas. Peale 8 km vibukujulist trajektoori olimegi kaldal ja kojusõit.

Üldiselt võib reisuga täiesti rahule jääda.....
Kala saime.....
Värsket õhku ja sporti saime (meiesugustele maukudele korralik jalutuskäik halba ei tee).
Nalja sai ka omajagu nagu tavaliselt.
Ja mis peamine, tuli piisav kogus materjali linti, nii et saame selle va kombainipüügi kõigile oma saates selgeks teha.

Tänan tähelepanu eest
Oinz

Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
https://www.facebook.com/OinagaKalal

0
Jaan The Saani saamine
Veebruar 2015 täpikuniredel

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!