Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Õngemeeste meenutusi. Ümber Oneega.

 
See on juba ammugi teada, et Eestimaa kalaveed muutuvad iga aastaga vaesemaks. Sellestki on palju räägitud, et iga kalasportlase esimeseks kohustuseks on kalavarude kaitsmine ja suurendamine ning alles seejärel püügilõbud. Mõtlesime nii, et kui meie neli kalahimulist kodanikku jätame kodukandi veed tükiks ajaks rahule, siis on see üks hästi väärt tegu. Et las havid ja ahvenad, lutsud ja muud kalad kasvavad ning kosuvad. Meie võtame põhjapoolsetest järvedest ja jõgedest sel ajal hästi ilusaid ja suuri. Ja hästi palju!

ESIMENE REIS
Algus meenutas sõjasõitu. Balti jaamas rongi oodates tegime oma arsenalis esimese inventuuri. Valkal oli kaheraudne ja kuuskümmend padrunit, sellele lisaks väiksekaliibriline koos laskemoonaga, millest oleks jätkunud esivõistlusteks vähemalt poolesajale sportlasele. Õigeks ajaks oli kohale jõudnud ka meie reisiseltsimees Elmar Tartust. Tema kaheraudsega oli kaasas sada kakskümmend padrunit. Muidugi mõista oli see relvaladu mõeldud ainult enesekaitseks, sest kuulu järgi pidi Karjala metsades leiduma karusid nagu meie külatänaval karjakoeri. Naistele ja pruutidele olime kindla peale lubanud kaasa tuua kui mitte elusa mesikäpa, siis naha ja parema tüki singist igal juhul.
Ega me kalapüügiriistugi unustanud. Igal mehel oli kenasti presentkottidesse pakitud vähemalt kaks-kolm õngelatti ning paar spinninguritva. Ülejäänud varustus paiknes seljakottides.Seljakotid! Oojaa, nende sisuga lähem tutvumine oli omaette elamus. Feliks (enne kui käesolevad read trükimusta nägid, lahkus see hea seltsimees meie hulgast jäädavalt) tõi oma reisipaunast nähtavale nuumiku singi, maasaunas suitsutatud ja lõhnas nii, et seda meenutades tuleb veel praegugi vesi suhu! Agar mees oli käinud Tallinnast Räpinas emaga enne pikka sõitu hüvasti jätmas, ja eks siis helde memm pannud pojale pisut teemoona kaasa! Aitüma temale!
Nelja seljakoti sisu mahtus kuidagimoodi kahele jaamapingile. Mida kõike seal küll oli! Kotitäis ube ja pool vakka kartuleid, neli pakki soola (kalade soolamiseks!) ja neli kilogrammi võid, kaheksa pätsi leiba ja mõned saiad, külmikutäis sibulaid, terve viht loorberilehti (mis on uhhaa ilma loorberita!), suhkrut, kohvi, teed, konserve (räim õlis!), vorsti... Lahedasti oleksime võinud Balti jaama perroonil avada toiduainete kaupluse või vähemalt kioski...
Aga see polnud veel kõik... Neli vihmamantlit, neli tekki, neli kampsunit, neli puhast särki ja neli paari viigipükse selleks puhuks, kui metsadest jälle inimeste hulka jõuame. Igal mehel jahinoad, lusikad, kahvlid, joogitopsid, välipudelid ja muidupudelid... Minu seljakotis olid tagavaralandid ning paari kilogrammi osa tsinki, vaske, korki, penoplasti ja teisi saada olnud materjale uute lantide valmistamiseks ning spinningu- ja õngevarustuse korrastamiseks. Muidugi mõista ei saanud maha jätta kõige vajalikumaid tööriistu — näpitstange, viili, haamrit ja rulli liivapaberit.
Imekombel leidsime seljakottides ruumi veel kahele kirvele ja vukssaele, neljale paarile pikkade säärtega kummikutele, katelokile, mõlkis kastrulile ja kalamehepajale. Õngesöödaks oli meil öö-, vihma- ja sõnnikuusse, kõik kenasti konservikarpides, mille kaantele augud sisse löödud. Ka täielikult komplekteeritud väliapteek oli meil kaasas, selle ühesvõtmist nõudis tingimata Feliksi «kangem» pool, elukutselt arst. Olgu tänatud temagi! Telk oli pakitud eraldi ja seda otsustasime kanda vaheldumisi ...
Ärasõit! Kuidagimoodi olime end mahutanud Leningradi rongile. Maha jäi suvehommikune Tallinn. Neli reisimeest võtsid suuna Karjala kalavetele. Olime ju Karjala jõgede ning järvede kalarikkusest nii palju legende ning kalamehejutte kuulnud. Alles vagunis meenus, et olime unustanud kõige tähtsama — klaastaara lõhede ja forellide soolamiseks. Lootsime selles osas oma varustust Leningradis täiendada. Igaks juhuks hakkasime siiski mõningat teist laadi klaastaarat vabastama selle esialgsest sisust. Sest mis sa pikal teekonnal muud ikka teed!
Sõit Leningradi kulges vahejuhtumiteta. Pool päeva ja terve õhtu jäi meil kaupluste külastamiseks. Muuhulgas ostsime veel ka mõned landikomplektid, sest arvasime, et suure püügi korral võib olemasolev tagavara napiks jääda.
Jällegi ärasõit! Sedapuhku südaöösel. Teekond jätkus Murmanski raudteed pidi põhja poole. Tukkusime mõned tunnid, kuid koos päikesetõusuga olime kindlalt jalul. Algas maastikuluure. Esialgu vaguni akendest. Sa mait, kus on alles tore järvesilm! Hüppa või kohe maha! Ja seal kena jõekäär koos kärestikuga. Kui silm ei peta, oleksin just nagu elusat forelli näinud!
Aeg venis tigusammul. Jõuaks raudruun ometi rutemini Karhumäkile! Nimelt see linn Oneega põhjakaldal, mida maakeeles Karumäeks nimetasime, oli meie reisisihiks seatud. Edasi aga, mis sellest rääkida — muudkui õngenöör lahti!
Elmar, see õel naljahammas, rääkis, kuidas üksi Tartu kunstnik tellinud veoauto kalatünnidele järele — forellid ja lõhed tikkunud häbematud kombel kohe vägisi landi otsa!
Valka tuletas meelde, kuidas ta paar aastat tagasi oli kusagil põhjakandis lõheparvega tõtt vahtinud. Ainult püüda ei tohtinud — olnud keeluaeg ja keelukoht.
Feliks pakkus lahkelt kodusauna sinki, sest seda hõrgutist ähvardas nagunii raiskuminek — forellid juba sama hästi kui käes.
Mul ei jäänud muud üle, kui hakkasin tasapisi spinningukotti lahti päästma, et Karumäel enam ajaviitmist ei oleks...
Õhtupoolikul jõudsime pärale. Te küsite: kuidas linn välja nägi? Ausalt öelda, ei tea. Polnud aega vaadata. Nii palju jäi meelde, et ida pool oli suur vesi — Oneega, lääne pool aga taevani tõusev kaljumägi, küllap vist karukujuline. Ka puust kõnniteid oleks nagu märganud ja hästi pikka perrooni raudteejaamas. Muud ei midagi...
Valka käis kohalikus ajalehetoimetuses kolleegide juures maad kuulamas.
«Täname väga!» hüüdsime kooris, kui ta lehemeeste soojad soovitused oli teatavaks'teinud. Oli antud nõu veel poolsada kilomeetrit põhja poole sõita, sest üks kohalik kalamees püüdnud sealt mõni aasta tagasi ühe forelli. Buss väljuvat selles suunas hommikul vara. Aga võivat ka lõuna poole tagasi sõita, ainult saagi eest ei julgevat nad küll vastutada. Arvati, et kui osavad mehed oleme, saame käe ikka valgeks. Põhja pool olevat siiski kindlam...
Me ei olnud aga sellest sordist, kes poolel teel peatuma jäävad! Ei hakka hommikust bussi ootamai, on ju veel taksod. Ja kõige teadjamad mehed — taksojuhid! Näidake aga taksopeatus kätte!
Nagu käsu peale hakkasime täie sammuga astuma. Kuidas see juhtus, ei tea, aga järsku kolksatas mu otsmik Valka omaga kokku. Esialgu purskusid silmist sädemed ja seejärel lausa vesi nagu Keila joast.
«Mees, vaata, kuhu sa astud!»
«Ära õienda, ise tormad otsa ja nüüd veel mina süüdi!»
Kui kaks meest naerust kõhtu kinni hoiavad, siis ei saa ka teised kaks muud kui kaasa naerda. Sündmuste käigust ette rutates nii palju, et see kokkupõrge jäi meil ainukeseks. Et oli mis oli, aga tüli ja pahandusi küll ei olnud!
Aga praegu oleme veel Karumäe perroonil ja otsime oma vesiste silmadega taksopeatust. Leidsime. Kolm takso juhti ütlesid ära, nende tööpäev pidi kohe lõpule jõudma. Neljas oli nõus meid mõnikümmend kilomeetrit linnast välja viima. Aga kui ta perroonil meie kolikoormat nägi, solvus mees südamepõhjani, sest tal ei olevat veotaksot ja järelkäru ka mitte...
Mainisin juba, et me ei olnud mehed sellest sordist, kes poolel teel peatuma jäävad! Bussijaama! Paarkümmend minutit hiljem istusime väikeses bussipõksus ja alustasime teekonda piki Oneegat lõuna poole. Veidi vähem kui saja kilomeetri kaugusel pidi olema bussi sihtkoht — Suuri Lahti (Suurlaht, nagu maakeeles nimetasime). Üks reisi-seltsiline, kes meid soomlasteks pidas, teadis rääkida, et kala sealkandis ikka liigub. Asula ju kohe järve kaldal ja teinekord võib ka poest värsket leida. Ah et ise püüda! Siis astuge kaheksakümnendal kilomeetril maha. Seejärel vantsige kuus-seitse kilomeetrit läbi metsa ja oletegi järve ääres. Võib-olla leidub seal ka kala, kes teab! Suur järv, vett jätkub. Nimi? Jandomiks kutsutakse ...
Ega meil muud tarvis olnudki. Saaks ainult vee äärde — mida rutem, seda parem. Olime ju samale õhtule oma esimese uhhaa planeerinud.
Ei ole vist mõtet rääkida Karjala teedest. Ega ka sellest, et ühes peatuses tuli buss noori inimesi laeni täis. Lõid laulu ja kõigutasid kaasa bussipõksu võnksude ja väänudega. Oli tunne, et veel üks hetk ja kogu see kärsitu koorem lendab kusagile alla, kust praegu paistavad ainult lepaladvad ...
Järgmises peatuses hüppasime maha. Nagu üks mees, ilma käsu ja kokkuleppeta. Pakid saadeti meile järele ja bussis tunti kohe poole lahedamalt.
Seisime keset teed. Päike ähvardas loojuda, kuid öö tõotas tulla valge, põhjamaine. Meie ümber olid teekruus, künkad ja kemikaalidest kõrvetatud lepavõsa. Taamal paistis midagi metsa-taolist. Astusime sinnapoole, sest kui külamees õiget juttu puhus, pidi metsa taga olema järv Ja igal juhul jääb vähemalt Oneega sinnapoole! Nii et edasi! Mõne kilomeetri järel viis jalgrada meid kitsale külateele. Veel tunnike astumist ja olime talu õues. «Moskvitši» juures askeldavalt mehelt kuulsime, et ta on leningradlane ja sõitnud Karjalasse kalale. Puhkab tuttavate juures ning jätkab hommikul sõitu. Järv pidi lähedal olema, mõni kilomeeter läbi metsa. Sealpool!
Aitäh hüva nõu eest! Astusime. Varsti kadus jalgrada ja algasid sood ning rabad. Rühkisime mehiselt edasi. Kesköö paiku olime keset põldu, kus hein ulatus pikale mehele rinnuni. Feliks kui kõige lühem meist kurtis, et timut torgib silmad välja.
Siis hakkasime tundma tuttavat vee lõhna, kuigi vesi peaks olema lõhnatu ja värvitu vedelik. Ei, ta lõhnab pagana hästi, koduselt ja kutsuvalt. Veel kümmekond minutit heinamüüris ja seisimegi järve kaldal.
«Sooh, siit ei vea mind enam traktoriga ka edasi,» ütlesin ja põetasin seljakoti õlgadelt. Minuti pärast oli mu õngelatt viskevalmis. Ussike otsa ja püüdma ...
Kell oli ühe ringis. Hämaruses märkasime ainult kaldani ulatuvaid kõrkjaid ning nende vahel pisut läikivat vett. Õnnelikul kombel langes ussike just ühte veesilma ja samal hetkel tundsin, et asi pole enam õige. Midagi naksas ja ma tõmbasin kaldale peaaegu jala pikkuse särje... Ja siis teise, ning kolmandagi. Valka oli vahepeal paar tonkat lahti päästnud ja kõrkjate vahele saatnud. Ka need tõid meie esimesele saagile lisa.
Kuigi arvasin, et ma siit edasi ei liigu, astusime veel kilomeetri piki järvekallast. Leidsime külakese, pugesime läbi paarist lattaiast ja valisime ankruplatsiks koha väikeses kuusetukas kohe järve kaldal.
Lõke üles ja vesi katlasse! Sest uhhaa algus oli juba olemas. Siis harkidesügavuselt vette ja muudkui püüdma. Feliks tahtis kavalam olla ja ronis kivi otsa. Ära ta ei uppunud, kuid öösel kella kolme paiku käis suplemas küll, koos riietega. Mäletan selgesti, et kella nelja ajal oli esimene katlatäis särgi ja ahvenaid keedetud. Pika ootamise tasuks maitsesid nad sama hästi nagu forellid või angerjad. Eriti veel siis, kui üksmeelselt ühe väikese klaastaara olime lahti korkinud. Ei maksa meid valesti mõista — ainult selleks, et seljakottides ruumi teha ...
Pärast väikest puhkust tutvusime ümbrusega. Oli kolm kuuske, nende taga lagunenud kabel ja veel edasi mõned külamajad. Elanikke — neli naist, poisike ja aasta kaheksakümnene vanaätt. Kindlameelne mees. Ütles, et tal on paat küll, kuid eelmine kord andnud õngemeestele kasutada ja pärast pidanud poolsada versta ümber järve kompima, et oma sõiduriista kätte saada. Nojah, te võite olla ausad mehed küll, aga ma parem siiski ei anna!
Paadi hankimiseks puudusid seega meil igasugused võimalused. Järve vastaskaldal paistis nagu uduvinest mingi asula, kuid juurdepääs sinna ei olnud mõeldav. Vaata kumba kätt tahes, järv on lõputu ning kaob mõlemale poole kaugusse. Parve ehitamiseks puudus aga materjal. Pidime leppima sellega, mis oli.
Oli palju päikest, soojad ja valged ööd ning kivimürakatega kaetud rannariba. Ainult püügimõnust jäi õige pisut vajaka. Igatsesime ju forelle ja lõhesid, saime ainult särgi ja ahvenaid. Kõrvaltvaatajale võinuks olla tore pilt, kui neli aadamaülikonnas meest astuvad rinnuni vette, plastikaatkott kalade jaoks nöörijupiga ümber kaela ja ussid bareti all tikutopsis, kust nad muidugi välja ronisid ning juustesse peitu pugesid. Valka oli enne väljasõitu oma pea habemenoaga lasknud paljaks ajada ning väikestel vingerdajatel polnud sellelt sinakalt kuplilt mingit mõistlikku varju leida. Barbaarsus! — jõudsid kolm juustekandjat üksmeelsele seisukohale.
Kehtestasime kindla korra — ainult pool tundi püüki ja siis jälle puhkus. Sest poole tunni jooksul olid meie plastikaatkotid paras jagu pungil ja katla mahutavus pole ju piiramatu. Vesi oli kaldale uhtunud notte ja juurikaid ning kütet jätkus piisavalt. Lõke ei kustunud meil hommikust õhtuni. Selleks oli ka praktiline vajadus, sest järv «õitses» ja juua võis ainult keedetud vett. Lõpuks muutusime järve andide vastu veidi häbematuks, rüüpasime ainult hästi maitsestatud leent.
Pikkade päevadega polnud midagi peale hakata. Korraldasime siis laskevõistlusi, puhusime kalamehejutte, kus peategelasteks olid ikka lõhed ja forellid. Sõime ning magasime ja parandasime esimesi matkamälestusi — vesiville varvastel.
Ära tüütas ja seltskond muutus rahutuks. Sest iseloomu poolest polnud meie hulgas ühtegi paigalistujat. Pisut kõhe oli küll mõelda, et peame jälle oma varustuse kokku pakkima ja seljale tõstma. Otsustasime esialgu teha lühimatka mõnda teise järvesoppi.
Astume jälle hanereas. Ei teed ega rada, ainult karu jäljed ja põtrade magamiskohad. Lootsime, et saame lunastada kodustele antud lubadused, kuid ühtegi elavat ja metsikut mesikäppa silmapiirile ei ilmunud. Sumasime läbi padrikutest ja ehitasime purdeid rabaojadele. Kilomeetri kolme-nelja järel avanes meie silmadele muinasjutuline pilt. Ma ei räägi maalilisest poolsaarest, kõrgest segametsast ega ka pardiparvedest ja tedrekukkedest, vaid paadist. Oli teine lainetest kaldale loksutatud ja pragusid täis, kuid ikkagi paat! Nüüd alles tulevad suured!
Ei tulnud, ikka needsamad vanad tuttavad särjed ja ahvenad, kellest meil oli juba kõrini. Õõnsa kaldaperve alla meisterdasime kohe ahju ja esialgu oli suitsuahven meeldivaks vahelduseks. Pikapeale tüdinesime nendestki.
Jälle seljakotid selga. Astusime otse sinnapoole, kus arvasime olevat maantee ja bussiliini. Kui teele jõudsime, peatus veoauto ja sohver oli nõus meid Suurlahte sõidutama.
Oli see vast sõit! Nagu saatuse kiuste tuiskas teine veoauto meist mööda. Algas kihutamine kord ees üks, kord jälle teine. Möödumisel vuhisesid ratta-paarid kraavipervel ja mõnikord kuristiku serval. Kabiinikatusele kloppimine valas ainult õli tulle ja sohver lisas gaasi, õnneks ei kestnud 14-kilomeetrine teekond igavikku ja ka neli reisimeest said igavikku sõiduks pikendust. Kui Suurlahes arveid klaarisime, märkasime, et juht seisis vaevu jalul ja lehkas nagu viinalähker...
Oli õhtupoolik ja laev Petrozavodskisse pidi väljuma südaööl. Tegime aega parajaks, rüüpasime külma kannuõlut ja sõime maitsvat guljašši. Lõpuks kolisime laevale, kus puhvet oli avatud ja konjak müügil. Salamahti nuusutasime kaptenit, sest autosõit oli meid igasuguste roolimeeste vastu hellaks teinud. Kõik oli korras ja laevamasinad hakkasid müdisema.
Sel valgel ööl me magada ei saanud. Laevasõit Oneegal on imekaunis, eriti veel päikesetõusu eel. Möödusime saartest, kus teadsime paiknevat selliseid arhitektuuriharuldusi nagu kirik, mille ehitamiseks naelu polnud kasutatud ja palju muud. Neljal reisimehel tekkis soov ühes saarepeatuses maale astuda, loodust nautida ning järgmise laevaga edasi sõita. Aga siis tärkas mõttesse, et meid ootavad ju suured kalad — lõhed ning forellid! Selle nimel surusime teised tunded maha, sest lõppude lõpuks oleme ikkagi kalamehed!
Varahommikul olime Karjala pealinnas. Esimest korda. Kuid peatumiseks ja linnaga tutvumiseks polnud meil mahti. Sadamas saime kaubale ühe heatahtliku taksojuhiga, kellel varahommikul eriti palju tööd ei olnud. Tema arvates pidi kusagil poolesaja kilomeetri kaugusel voolama suur jõgi, aga kas seal kala leidub, selle kohta ta pead anda ei julgenud. Ja õigesti tegi, kui sündmustest jällegi ette rutata.
Aga praegu istume autos, kokkusurutult ja röötsakil, sest meie pakid polnud kuigi nimetamisväärselt vähenenud. Üks äärelinna pood oli juba lahti ja sealt saime veidi lisa — leiba ja leivakõrvast. Siis jätkus teekond Murmanski magistraali heal asfaldil...
Ees ootas jõgi. Veidi kitsam kui Pärnu jõgi suure silla kohalt. Saeveski ja palgiparved, nende vahel lapikesed haljast vett. Palke ja parvesid mööda turnisime teisele kaldale, mis paistis matkameestele olevat sobivam. Ja siis jälle kand ja varvas vastuvoolu!
Et kilomeetrilugejat meil ei olnud, jääb igaveseks teadmata, kui palju me maha marssisime. Tegelikult oli see üks kena reis — nägime Karjala maastikku, kaljumürakaid, männijusse, maitsesime mustikaid ja kosutasime end juba valminud pohladega. Lõpuks jõudsime ankruplatsile. See oli jõe hargnemispaik, saared ja laiud, käärud ja kõik muu, mis iga kalamehe vere kiiremini käima paneb.
Ei ole mõtet pikalt rääkida. Kõige suuremaks saagiks oli havinolk, kes paraja venitamisega mõõdu välja andis. Uhhaa muutus siin juba luksusasjaks ja meie kodune Konovere on tolle jõega võrreldes lausa kalatiik ...
Kui lõpuks Leningradi jõudsime, vaatas iga vastutulija meile tükk aega järele ja Balti vaksali restoranis ei lahkunud kelner meie laua juurest hetkekski, sest meenutasime ärakaranud sunnitöölisi. Kahenädalane habe — Valkal süsimust, minul halli-musta-punastkirja, Elmaril paar hõredat tutti ja Feliksil... parem jätan ütlemata, muidu tuleb veel tagantjärele tüli. Feliksi ja Elmari veri ning nahk olid nähtavasti vastuvõtlikumad ning registreerisid iga sääsehammustuse. Mehed muutusid ehtsateks pilusilmadeks ja jõudsid sedamoodi Tallinnagi.
Balti jaamas ootasid meid naised ja pruudid. Kas just meid, võib-olla soolalõhet ja karunahka. Olgu nii või teisiti, kuid metsistunud mehed tunnistasid nad omadeks alles siis, kui olime Valka pool veidi inimlikumaks muutunud. Sealsamas tõmbasime reisile kriipsu alla. Saabumine oli juba märksa kergem olnud, sest toiduvarud jätsime jõekaldale ühele tragile koerakutsikale, kes meie laagri ümber mitu päevu nuuskis ja oma peremeest taga otsis. Kokkuvõtteks leidsime, et organiseerimises oli mingi lünk. Karjala vetes peaks ju peale särje ja ahvena ikkagi ka teisi kalu leiduma. Lohutasime end sellega, et vigadest õpitakse. Järgmine reis peaks eelmise kogemustele tuginedes kujunema juba selliseks, nagu ta tõesti olema peab!
TEINE REIS
Ettevalmistusteks kulus terve aasta. Hankisime kõikvõimalikke kaarte, et marsruut aegsasti kindlaks määrata. Täiendasime ka püügivarustust. Ühel sügissuvisel päeval asusime jälle teele. Kraamikoorem oli üldjoontes sama, mis esimesel reisil, ainult koguseliselt kaalukam. Lisandunud olid mõned pisiasjad, nagu kaks telki, kaks süsta, vukssae asemel kahemehesaag, suurem katel kaks veepange, täielik toidunõude komplekt ja palju muud. õnneks polnud seda kõike vaja turjale võtta, sest seekord oli meie sõiduriistaks mikrobuss. Kui Tartu turul kartuli- ja kurgitagavarasid olime täiendanud, siis jõudsime ka ise arusaamisele, et rohkem midagi bussi enam ei mahu. Lõppude lõpuks oli ka reisijaid rohkem — perenaisteks olime palunud Elmari abikaasa ja ühe meeldiva tudengist neiu.
Kohtla-Järve, Narva, Leningrad ja seejärel ikka edasi põhja poole. Kui Oneega lähedal teed hargnema hakkasid, tegime peatuse ning heitsime liisku — kumba kätt? Meie võrratu sohver Jaan jäi erapooletuks — temal olevat ükskõik, andke aga suund kätte, küllap ta roolikeeramisega toime tuleb!
Kuna me esimesel reisil Murmanski teed pidi forelli- ja lõhe jõgesid üles ei leidnud, otsustasime seekord jätta Oneega vasakule ja sõita Arhangelski poole.
Jälle tundsime toda tuttavat kihku, mis ei anna mahti mõelda muule kui tõotatud püügivetele. Möödusid suured ja väikesed jõed, üks ahvatlevam kui teine. Nende ainuke häda oli selles, et nad asusid kodukandile liiga ligidal. Ikka kaugemale ja kaugemale, sest muidu poleks ju mõtet välja sõitagi. Möödusime Võtegrast, tollest linnast, mis nähtavasti oma olemasolu eest tänu võlgneb Balti mere — Valge mere kanalile ja lüüsidele. Bussiaknast märkasime, kuidas üks laev parajasti lüüsides ukerdas, kuid peatumiseks me aega ei raisanud. Ikka edasi! Umbes poolteise tuhande kilomeetri järel hargnesid jällegi teed. Valisime neist kõige laiema, mis meenutas suurt linnadevahelist magistraali. Ainult üheltki kaardilt ei suutnud me seda avastada. Ka teeviidad puudusid. Kusagil metsavahel «hääletasid» üks mees ja naine, mõlemal vikatid käes. Selliste sõjariistade ees tuli muidugi kapituleeruda, pealegi leidsime, et viimane aeg oleks teed küsida.
«Ah et kuhu see tee viib?» osatas mees meie küsimust. «Veel kilomeetrit viis ja siis on lõpp. See on metsaveotee ja ei vii kuhugi. Tulevikus ehk ehitatakse välja kuhugi Karjala poole.»
Aitüma hoiatuse eest! Jaan keeras sõiduriista ümber, võtsime teelised peale ja rattad hakkasid tuldud teed tagasi vurama. Jõudsime metsatööliste asulasse, kust meie reisikaaslased — heinalised — pärit olid. Meid juhatati lahkelt Karjala teeotsale. Tõepoolest oli see ainult teeots, teed ennast ei olnud. Metsaveomasinad olid selle põhjatuks lõhkunud. Kümmekond kilomeetrit kõndisin bussi ees ja mõõtsin labidavarrega aukude ning lainetavate poriloikude sügavust. Jaan tegi rooli taga imet, kuid lõpuks leidsime veidi laiema ja kuivema koha, kus saime bussi keerulise manöövriga ümber pöörata.
Me polnud siiski mehed, kes poolel teel peatuma jäävad! Juba tuttavast metsatööliste asulast leidsime veel ühe teeotsa, mis tundus Karjala omast veidi siledam olevat. Proovime, kuhu see välja viib!
Õhtuhämaruses jõudsime jõe kaldale. Jõgi polnud ei lai ega kitsas, ei sügav ega liiga madal — päris paras. Keset põlist metsa, kus vähemalt küttepuudust ei ole. Sest ööd ei olnud enam sellised valged ja soojad nagu eelmisel suvel Karjalas. Puhus vingevõitu tuul, rabistas
vihma ja kraadiklaas... näed, kuidas me küll selle unustasime kaasa võtta!
Praksus mõnus lõkketuli. Lõkkemeistri ülesanded usaldasime üksmeelselt Jaanile, teised neli olid ju kalamehed! Mis muud kui õnged vette. Ka tonkad, nii palju kui meil neid kaasas oli. Proovisime oma kõige paremaid lante, kuigi tavaliselt hoiame neid karbis, sest oleks ju kahju, kui kõige parem kuhugi noti külge jääks... Sel õhtul me kätt valgeks ei saanudki.
Oli juba päris hämar, kui läksime Valkaga piki jõekallast hulkuma. Vaevalt märgatav rada keerles kõrgel kaldal kuuskede ja kaskede vahel. Sealsamas avastasime nende metsade rikkused — seened! Kaseriisikad, puravikud, võiseened — kuhu kanti ka ei vaata, ikka seened, seened. Suurepärane, mõtlesime, vähemalt nälga ei jää.
Astusime edasi. Korraga kuulsime mingit erilaadset kohinat. See ei olnud tuulekohin puude latvades, vaid midagi muud. Samm läks märkamatult kiiremaks ja kohin suuremaks. Sumasime läbi väikesest jõekesest ja ikka edasi Järsku avanes pilt, mida juba eelmisel suvel olime asjatult oodanud — kärestikud! Laiad ja võimsad, ühed kiirevoolulised, teised laisad, kus juba rahunenud vetevood nagu inertsi tõttu keerutavad vahutorte kivide vahel. See oli avastus! Nüüd olime juba päris kindlad, et homsest alates muutume tõelisteks kalameesteks.
Järgmisel hommikul olime juba päikesetõusu ajal platsis. Ka sohvrist Jaan ja meie perenaised! See oli ülev hetk, kui neli lanti vuhisedes lendasid kärestikku forellide järele...
Keskpäevaks tegime hingetõmbe, õhtuks kaotasime igasuguse lootuse kalapoega näha. Järgmisel päeval püüdsin ojakesest lepamaime ning proovisin elussöödaga. Seda päeva kroonis täielik võit — mu õnge otsa jäi kolme-neljasajagrammine säinapoeg!
Praktiliselt võttes oli see meie kahenädalase retke ainuke kala, kui mitte kaladeks nimetada mõnda juhuslikku särjepoega ja ahvenapunni... Leidsime üles veel teise jõe, vaikse ja rahuliku, madalal heinamaal, kahel pool kõrkjamüürid. Uitasime seal süstadega ja proovisime igast käärust — küll õnge, küll spinninguga. Tulemusteta.
Veetsime mõned päevad keskmise suurusega järve ääres, kuhu toosama jõgi sisse voolas. Sealgi ainult särjed ja ahvenad, ja needki nagu noapead. Korjasime seeni, praadisime, keetsime ja küpsetasime neid. Soolasime täis panged ja plastikaatkotid ja sõime, kuni uskusime, et oleme juba ise seenetaoliseks muutunud.
Pettumused ei suutnud siiski tuju rikkuda, pealegi oli reisi lõpp tore ning meeldejääv. Olime tagasiteel. Otsustasime teha ühe puhkepäeva Peipsi ääres Kauksi rannas. Hämaruses jõudsime kohale. Sõbralik laagriülem näitas meile kätte telgid.
Peipsi tundus aga liiga lagedana ja pealegi polnud ühtegi paati näha. Järelikult ei maksnud siingi erilisi lootusi hellitada. Aga ilma uhhaata tagasi Tallinna jõuda oleks rohkem kui kurjast!
«Jaan, on sul veel nii palju jaksu, et poolteistsada versta edasi põrutada?» küsisin, kuigi teadsin, et umbes seitsesada kilomeetrit oli sel päeval seljataha jäetud.
«Kas uhhaa paistab?» küsis elurõõmus sohver vastu.
«Homme õhtuks garanteerin!» andsin sõna.
Veidi pärast keskööd olime Otepääl. Hommikul vara vurasime veel kilomeetrit kümme ning siis tiirutasime oma süstade ning mu järveäärsete tuttavate käest hangitud paadiga Põlva rajoonis Valgjärvel.
Olen sealkandis sündinud ja kasvanud ning iga järvesopp on mulle tuttav kui pintsakutasku. Meenusid paarikilosed latikad, keda poisikesena rulliniidist tehtud õngenööriga kaldale tirisin. Meenusid küürakad ahvenad, kellest keskmine pann kohe täis sai. Meenusid ka külmad talved, mil madal järv põhjani läbi külmus ja mitme valla rahvas sadasid puudasid pooluimaseid kalu koju viis. Küllap annab see tunda veel praegugi, sest tollel päeval pidime leppima poolesaja raudkiisa ja teist sama palju särje ja ahvenaga.
Aga pika retke lõpupidu Otepääl tuli vägev. Sest kiisk ongi see õige uhhaa-kala. Eriti kui sinna juurde panna sibulat, loorberit, koort ja kõike muud, mis isegi kirvesupi maitsvaks teevad.
Nüüd teeme ettevalmistusi kolmandaks retkeks Karjalasse. Sest forellid ja lõhed on veel püüdmata. Aga et neid seal on, sellest räägivad ju legendid ning muidu kalamehejutud. Ja lõppude lõpuks ei ole tegemist meestega, kes poolel teel peatuma jäävad!
Autor: A.Korp
Raamat: Õngemeeste meenutusi. Tallinn 1969

0
Täpikujaht 2012 Vol 1 - Avapauk
Pointless krabid
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!