Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Oinaga siial

Siial 7ndamal Mail.

Ei alanud see päev teps mitte nii nagu plaanitud. Ehki õigem oleks öelda, et eelmine päev ei saanud otsa nii nagu arvasin. Plaan oli: minna sõbra sünnipäevale, juua seal kultuurselt mõned õlled, varakult tuttu ja ommikul värskena hopsti kalale. Paraku viibis seal kurje inimesi, kes ei sallinud absoluutselt minu ees olevat tühja pitsi. Tunnistan oma nõrka iseloomu ja kallavale käele oma kätt ette ei pannud.

Tallinnasse Käku (kasutaja Egertum) juurde jõudsin ma tänu pahadele inimestele alles kell 12. Kiirelt asjad autosse, pisike poe peatus ja olimegi Lesta tänava sadamas. Seal oli järgmine probleem. Leida oma paat. Kuna me küna oli vähemalt aasta seal vedelenud, siis loomulikult olid kohalikud kaluri härrad silma peale pannud, et lootsik niisama tühjalt seisab ja olid mõttes selle juba maha parseldanud. Õnneks saime siiski viimsel hetkel jaole ja plastikust munakoor sai veestatud. Kohalikest ainuke eestlane Jaak hoiatas meid küll, et koorik lekib aga arvasime et paarist piisast veest saame ikka jagu. Jaagu käest saab muideks ka värsket lesta ja muudki kala osta, nii et kui keegi huvi tunneb, siis mul on ta telefon olemas. Tuleks aint päevake ette teatada ja saab ikka nagu ta ise ütles.

Niisiis. Seiklus võis alata, mootor külge, mant sisse, ise kah sisse ja kataka poole tuld. Esimese paari mindiga oli selge, et Jaak ei teindki nalja sõiduki veepidavuse koha pealt. Siinkohal võivad kõik ise pakkuda, kas ainuke tähtis asi, mis Käku garaazi jäi oli hauskari või mitte. Esimene õlu tühjaks, noaga purgil kaas maha ja probleem lahendatud. Tund ja 20 minutit olime ilma suuremate sekeldusteta miinika all. Imestasime korralikult, kui nägime et nii Katariina kai kui ka avameri on kalastajatest tühjad. Arutasime omakeskis, et ju on kõik Mandrimehed saares koslepid saamas ja et seda rohkem kala jääb meile ja püük võis alata.

Esimene püügikoht:0. Teine püügikoht: 0. Tuju ei lange. Kolmas koht: Käku saab lõpuks käev valgeks ja veab vetesügavustest välja kõige väiksema siia, mida mina oma elus näind olen. Väike väänik on paraku konksu omale seedetrakti õgind ja päästa teda paraku ei saanud. Tuju siiski natuke tõuseb kuna mingi liikumine on fikseeritud ja vastupidiselt kahe nädala tagusele käigule saame vähemalt poole võisaia jagu siiga mekkida. Koha vahetus. Käkul jälle kala otsas, seekord suurem. Vähemalt ühe cm jagu. Olen juba kaks maailma tillumat siiakala ära näind ja mõtlen, et tahaks ise kah midagigigigii saada. Uuesti kohavahetus ja välja kerimisel kaks tonkat omavahel korralikult pusas. No t......a. Õnneks ütlen Egert, et kuule, sinu omal on midagi otsas, kuna tamiilid, nöörid tema käes ja ma ise kerida midagi ei saa, siis vaatan ainult pealt, kuidas ta minu liini paati veab ja hopppppaaaaa!!!! Otsas täitsa korralik kala. Silma järgi miski 700 grammi(pärast üle ei kaalund). Ütlen ausalt, tuju läks ikka märksa paremaks. Paraku oli kell selleks ajaks piisavalt palju ja minu paps, kes pidi meile käruga kataka juurde järgi tulema helistas ja ütles, et hakkab vaikselt liikuma. Mis siis ikka, kostan, et teeme ühe ringi veel ja hakkame liikuma. Ligunevad ussikesed natukese vees ja naksti, mul teine nõksu eelmisest väiksem kala veel paadis. Pootsman hiilgab suurima emakalaga, mida mina näind olen. No tore. Sai poisu vähemalt ühe mõõdus kala, kuna sellel elukal minu teada alammõõtu ei ole. No ei saa ju mitte lahkuda, kui oled lõpuks kala natukenegi võtma saanud. Uuesti tonkad sisse aga paraku heliseb kohe taskus toru ja kostuvad "halvad" uudised. Isa on juba kohal. Tonkad viimast korda välja ja etskae, Käkard saab maailma väiksuselt kolmandat kohta vääriva siia.

Kõik kes edaspidi Tallinna lahele püüdma lähete, olge maru rahulikud. Väiksed seal enam ei ole. Kuulutame oma päeva lõppenuks ja "kihutame" nii kiirelt kui võimalik kalda poole. Justkui nõiaväel on nüüd kai paksult mehi täis. Rebivad seal räime ja tundus, et suht tulemuslikult. Nii mõnelgi oli kaks, kolm, neli korrraga otsas(a võibolla näing oma töntside silmadega valesti kah). Paat kärru, purjus Käku pirkuka kuuti magama ja ongi tripp läbi. Papsi juurde sauna külmand jäsemeid taas vereringega varustama.

Ei saa ka mainimata jätta, et üritasime salvestada esimest osa saatesarjast "Oinaga kalal". Paraku jääb tehniliste viperuste tõttu selle tulevase "hitt seriaali" piloot osa tulevikku. Mõningase materjali saan kokku miksida, aga peris seda, mida sinna purki pistma läksime kahjuks ei saanud. Märksõnaks oleks siinkohal tunne tehnikat :) Järgmine kord oleme targemad ja saade saab tulema:D


Lõpp tulemus: Egert prepareeris oma "siiad", soolas need, ja sõi ära. Mugises aint mõnust ja ütles, et tahaks veel. Emakala praadisime peale sauna ära ja avastasime, et lätlaste rahvuskala on ikka üks kuradi hea  delikatess. Mina enda kalad soolasin ära ja kinkisin ühe neist emale emadepäevaks ja teise mugisin ise ära. Kuradi hea oli!!!!!!!


NB!   Lisandub ka video meie tagasihoidlikuks kala tripist

3
Havitapp 2011
Forelliretk Pärlijõele

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!