Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Õhtune merekala

Seadsin peale tööd sammud mere poole. Tee pealt kuulsin mõne tunni vanust siseinfot, et kala liigub. Ainult et ilm oli vahepeal "liiga ilusaks" muutunud ja see tegi natuke ettevaatlikuks.

Päike oli kõrgel taevas ja seepärast tundus musta seljaga Moresilda õige valik.

Kuna veetase oli üsna madal, siis peale esimesi kohustuslikke viskeid kaldalt hiilisin sügavamasse vette. Sain loopida u 15 minutit, kui minust mõne meetri kaugusel lant kinni jäi. Ettevaatlikult läksin seda päästma ja sattusin veel sügavamale. Õnneks olid minu kõrval kaks kivi, mille peal kuidagi seista suutsin (üks jalg ühe kivi peal, teine teise peal). Tegin pika viske ja tundsin, kuidas lant uuesti kinni jäi. Õnneks seekord kala suhu. Momentaalselt tekkisid kaks olulist eesmärki:

1. kala kätte saada
2. ise püsti jääda.

Pean tunnistama, et esimene eesmärk oli olulisem :)

Hakkasin baleriini kombel kala väsitama. Saltosid-rullitamisi oli uhke vaadata. Lõpuks sain väsinud kala enda juurde ja leidsin taskust Prisma kilekoti. Haarasin kalal lõpuste tagant ja pistsin ta kilest "kahva". Hakkasin siis õnneliku näoga kalda poole ukerdama, kui poolel teel suutis merikas kilekoti sisse augu teha ja sealt plehku panna. Õnneks sain ta kätte. Peategelase foto ka:

 meriforka.jpg


Mõõt 58 cm, kaal 1,9 kg.

Edasine püük möödus üsna sündmustevaeselt (kui mitte arvestada väikest vahejuhtumit tagasiteel, mille käigus oleks jätnud auto ühte põhjatusse mudaauku).

Varsti jälle!

0
Peipsi ahven, kaldalt kahlates.
Latika ja haugijaht Emajõel

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!