Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Mõningaid mõtteid merepunase püügist

Ma panen üles veel mõned oma tähelepanekud, kus ja kuidas punast merest otsida. Väga suuri „tarkuseterasid“ ma loopima ei hakka, ei ole see asi nii keeruline midagi, kui paar eeldust täidetud on. Lisaks pole mina selline teadlane, kellel piisav teadmiste (ja kogemuste) pagas, et seda teistele kuulutada kui absoluutset tõde. Ehk siis need tähelepanekud on minu enda nägemus, kuid ei saa salata, et mind on see aidanud päris kõvasti. Kehtivad need nii sügisel kui kevadel, lihtsalt mõned nüansid on erinevad.

1. Tuul. Mina püüan peaaegu eranditult vastutuult. Põhjus on selles, et üldjuhul kala istub mingis varjekohas ja ootab saaki. Saak tuleb koos lainetusega, taganttuul seega ajab nii saagi kui sellega koos ka suure kala kaldast eemale. Vaid teatud nukkide juures, kus mingi kivivare jääb veidi kaugemale, kasutan allatuult viset. Sellises variandis, kus lainetus möödub nukist suunaga kivivare poole.  Lugu on analoogne, nuki juures on hea varjuda ja lasta lainetusel endast head-paremat mööda kanda. Veel parem on nukist pisut eemale jääv kivivare. Et siis hoovus läheb nuki ja kivivare vahelt. Siis on allatuult visked mõnikord õigustatud. Tegelikult on mugavam otsida ilus varjuline koht, tuul peale ei puhu, taganttuul kindlustab megapikad visked… Vähemalt on soe ja hea olla. Kalaga on aga lood hapud... Igaüks valib ise.

2. Tuule tugevus. Kui tuul on ikka mega ja laine samuti, siis on vaja otsida varjulisemaid kohti. Tuul+laine tähendab veemasside meeletut liikumist. Kala vees = inimene õhu käes. Kellele meeldiks iilge tormiga kuskil lagedal kükitada? Ikka lähed varju. Sama teeb kala. Siin on head kohad nukkide tipu lähedal tuulele varjatud sopid. Hea on variant, kus lainetus siiski mere poolt soppi sisse keerab, minna nii kaugele varju, et meri sile ja rahulik on, ei ole hea. Üldiselt peaks ikka lainetus peal olema. Päris sileda veega läheb kala kaugele.

3. Vee sogasus. Vesi peaks olema vähemalt nii läbipaistev, et kui kõhuni vees olla, siis oma jalgu näed. Sogane vesi tähendab hõljuvat jama, kala seda oma lõpustesse ei taha. Kuid mida selgem vesi („nagu piiritus“), seda kaugemalt näeb kala ka sind. Nii et sellisel juhul kahekordne ettevaatus!

4. Kahlamine ja kui sügaval püüda. Ärge ronige kohe vette. Visked kaldalt, otse ja nii kalda lähedalt piki kallast kui võimalik. Siis vette. Võimalusel liikuda mööda suuremaid kive, mitte põhjas mööda lahtist peenikest klibu. Siis on seda krudinat vähem või pole üldse. Arvestage, et kivid on sigalibedad!!! Kontrolli, et kivi ei oleks lahtine. „Kolks“, ja võid kohta vahetada. Kui on potentsiaalne koht ja kaldalt on testvisked tehtud, liigu vaikselt vette. Kindlasti algul mitte kaugemale, kui minimaalselt võimalik, et teha piki kaldaäärset kivivööd visked mõlemale poole. Edasine minek sõltub põhjast ja sügavusest ja millest iganes. Võta aega, et teha piisavalt viskeid kõikides suundades, enne kui sügavamale / kaugemale liigud. Paljud kasutavad varianti, kus ronivad kaugel mingi suure kivi peale. Jahh, mugav, oled ise veest väljas ja ei ole nii külm. Aga arvestage, et ise oled siis kalale ka kui peo peal nähtav. Ise eelistan istuda kuskil munadeni vees, nii on loopida mugavam ja ise sulandud fooniga paremini.

5. Kus kala otsida. Vot see on miljonidollariküsimus. Aga on siingi reeglid ja õigete kohtade leidmine ei ole just tuumateadus. Kas konkreetses kohas ka kala on, see on juba teine teema. Võib-olla oli, aga ise peletasid ta ära oma rohmaka liikumisega? Seda ei saagi kunagi teada. Loobid käed rakku ja tulemus null. Ka nii läheb tihti. Eks siis tuleb uuele ringile minna mujal. Päeva jooksul jõuab 3 pikemat lõiku või 5-10 kohta läbi püüda. Esiteks. Väikesed lauged sopikesed, eriti kui nad on piiratud karidega või neemekestega. Sopike peaks olema mõistlikult sügav (2-3 meetrit) ja seal peab olema suuri üksikult või rühmadena seisvaid kive. Pole tingimata vaja, et kivid ulatuksid veest välja, võivad olla ka veealused. Kivid asetsegu piisavalt kaugel, ent siiski normaalselt viskeulatuses. Teiseks. Kaldast eemale jooksvad kivivared ja neemed, nende tipud. Seal loopida põhjalikult läbi kõik kivitagused, eriti huvipakkuvad on üksikud ja kaugemad kivid. Selline vare on muust põhjaprofiilist kõrgem, liikuv vesi tekitab karidel keeriseid ja igasuguseid tagasivoolusid. Lisaks on kalal hea ennast peita selle kivivare ette või taha ja lasta hoovusel endast üle kanduda millel iganes. Püüda tuleb sellised kivivared läbi, loopides nii risti üle kui ka piki kari ja paralleelselt mõlemat serva pidi. Kolmandaks. Kalda ääres olevad kiviplatood, mis lõppevad järsult ja mille taga on suht sügav (1,5-3 m) vesi. Kala on tihti nende viimaste kivide taga peidus. Eelistada kive, mis eristuvad pikas kividereas, olles kas kaugemal või vastupidi, kuhu moodustub väike „tasku“. Siin pole reeglina ülipikke viskeid vaja teha, olulisem on kerida pigem kalda äärest vahetult kivide tagant kaldaga paralleelselt. Neljandaks. Lihtsalt kaldast veidi eemal asetsevad suured üksikud kivid. Visata vaja ja lant kerida võimalikult kivi kõrvalt. Mõlemalt poolt. Samuti lihtsalt kivikogumid, nii veepealsed kui veealused. Viiendaks. Ühtlase ja lauge rannajoonega kohtades üksikud „augud“ ehk siis kohad, kus sügavus järsult suureneb. Seal on kala tihti sügavuse üleminekupiiril.

Potentsiaalses kohas on soovitav veidike ikka aega kulutada ja loopida põhjalikult. Poolt tundi kindlasti, siis saab sektori läbi töödatud. Ka kaks-kolm tundi, kui on ikka eriti apetiitne koht (näiteks väga palju üksikuid kive mingis suuremas sopis). Liikuda muidugi äärmiselt vaikselt.

Kuidas neid püügiks sobivaid kohti leida? Vot see on kinni viitsimises. Hooaeg ei hakka peale sugugi oktoobris, kui vesi on piisavalt jahe. Mõistlik on alustada hooaega näiteks juulis-augustis. Valida ilus selge ja tuulevaikne päev ning teha pikk-pikk jalutuskäik mingil huvitaval mererannal. Kui vesi juhtub veel maas olema, on ilusti näha, milline on siin või seal põhjaprofiil koos võimalike „aukudega“ ja kus on mingid kivid, karid jne. Kui on vaja, võib ka korraks ujuma minna, et neid potentsiaalseid kohti ka lähemalt vaadata. Madal vesi pluss sile vesi pluss teatud nurga all päike - nii võib läbi üsna sügava vee põhjani näha. Võib avastada ilusaid kivivaresid ja kiviseid platse mere põhjas, nii et lainetus sellest tegelikult mingit märku ei anna. Sügisel vaja teha kümmekond täpset viset ja tulemuseks nähtud eeltöö ja vaeva eest võib olla kena hõbedik.  Siis joonistad väikese kaarti, kus tehtud leiud ilusti peal on. Ja siis sügisel katsetama.

Milline lant valida, on rohkem usus kinni. Suur tõde on selles, et püüab lant, mis on otsas, mitte karbis.

Lühike ja subjektiivne ülevaade. Kivi kotti!

 

3
23.10 merikajaht
"Latika püük"
 

Kommentaarid 3

hannes | Teisipäev, 25. oktoober 2011 05:01

Merikahuvilisele igati huvitav ja õpetlik kirjatükk, mis vääriks kindlasti kohta ka Käsiraamatus.

0
Merikahuvilisele igati huvitav ja õpetlik kirjatükk, mis vääriks kindlasti kohta ka Käsiraamatus.
raikoj | Teisipäev, 25. oktoober 2011 15:11

Tõesti huvitav. Mõned asjad said nüüd tunduvalt selgemaks.

0
Tõesti huvitav. Mõned asjad said nüüd tunduvalt selgemaks.
aapua | Kolmapäev, 26. oktoober 2011 14:49

Ütleme nii, et "suurte meeste" nägemuses võivad need momendid olla vaid väike osa. Siiski usun (oma kogemuste põhjal), et see loogika töötab. Lihtsalt püsivust on vaja. Ma olen selle avastamise ja õppimise tee kõik ise läbi käinud, ilma, et keegi neid tõdesid mulle öelnud oleks. Alguses oli vast 30 nullitamist, alles siis hakkas looma. Ja siis kasvasid juba mingid visioonid, alles seejärel mingid teadmiste alged. Eks maa aasta, seejärel kahe jne pärast vaatan ise ka need tõed üle, ehk on siis midagi olulist lisada.

0
Ütleme nii, et "suurte meeste" nägemuses võivad need momendid olla vaid väike osa. Siiski usun (oma kogemuste põhjal), et see loogika töötab. Lihtsalt püsivust on vaja. Ma olen selle avastamise ja õppimise tee kõik ise läbi käinud, ilma, et keegi neid tõdesid mulle öelnud oleks. Alguses oli vast 30 nullitamist, alles siis hakkas looma. Ja siis kasvasid juba mingid visioonid, alles seejärel mingid teadmiste alged. Eks maa aasta, seejärel kahe jne pärast vaatan ise ka need tõed üle, ehk on siis midagi olulist lisada.