Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

MM reitinguvõistluste Narva etapp

MM reitinguvõistluste Narva etapp

Treeningutest kirjutab Alexander Andrusenko.

Selle aasta viimane reitinguvõistlus toimus Narva veehoidlal. Selleks etapiks hakkasime valmistuma umbes 3 nädalat enne võistlust. Ettevalmistus algas eelinfo kogumisest. Üritasime sügavuste kaardil välja valida perspektiivsed püügialad, sest veekogu on väga suur ja kogu seda akvatooriumit läbi püüda treeningute käigus ei jõua. Peab mainima, et valdav osa välja valitud kohtadest ei osutunud tegelikult nii heaks, kui me lootsime.

Enne esimesi treeninguid otsustasime alguses keskenduda jõesängile ja selle randile, hiljem proovida ka heinaseid madalikke. Eelinfo kohaselt pidi kala olema nii jões kui ka madalikel. Sadamale lähemal olevas veehoidla osas meile jõesäng liiga perspektiivne ei tundunud, tegelikult ka aimasime, et haug ei peaks olema aukudes ja jões, kus pole põhjas isegi taimestikku, seal ei ole haugil kuskil peituda. Siiski oli vaja need teooriad üle kontrollida. Jõe randil näitas kajalood kala, aga parved ei olnud kuigi tihedad. Püüdsime jigiga mööda jõesängi, kus näitas kala ja põhjamuutusi, samuti loopisime randil, aga kala sealt ei saanud.

Jõesängilt liikusime edasi madalikele, mis asusid vahetult sügavike kõrval. Meile need kohad väga meeldisid, sest haugil oli mugav madaliku taimestikku peituda, samas heinast välja minnes oli kohe sügav ja mööda ujusid valge kala parved. Mõtlesin, et kui mina oleks haug, siis mina sellises kohas elaksin küll. Proovisime paaril sellisel madalikul, saime mõned võtud ja mõned ahvenad, aga ühtegi mõõdus haugi kätte esialgu ei saanud. Jätsime siiski sellised kohad meelde, nad tundusid jätkuvalt perspektiivsed. Järgmisel treeningul proovisime neid madalikke uuesti ja nägime ära mõned mõõdus haugid. Siiski ei olnud sellist kala tihedust, mida vaja, kuid pidasime neid kohti esialgu plaan B-ks või C-ks.

Seejärel hakkasime proovima veehoidla paremas ääres olevaid madalikke, mida oli väga palju. Praakisime kohe välja madalikud, kus meie hinnangul ei olnud õiget taimestikku, sellistes kohtades haugi olla ei tohiks. Osad kohad on sellised, et sügavus on justkui vägagi sobiv, aga põhi on täiesti lage, haugi sellistes kohtades otsida on enamasti lootusetu tegevus. Ka ilma nende kohtadeta oli püügimaad väga palju. Kulutasime päris palju aega ja püüdsime praktiliselt kogu kaldajoone läbi peaaegu kuni “nurgani”, kus jõgi keerab paremale, kogu selle aja jooksul saime ainult 1 mõõdus haugi ja mõned ahvenad. Oli selge, et võistlustel nendes kohtades midagi teha ei ole ning tõmbasime praktiliselt pool järve oma plaanidest maha.

Edasi liikusime Kõrgessoo madalikele, mis on kohalike seas väga populaarseid. Osad kohad olid nii madalad, et mootoriga liikuda oli seal väga raske. Sealt me midagi mõistlikku ei saanud ja praakisime ka need kohad välja. Nägime seal päris palju paate, kuid meile tundus, et seal püütakse põhiliselt ahvenat, mitte haugi. Meie aga esimestel treeningutel ahvenapüügiga ei tegelenud, ahvenat tuli ainult juhuslikult haugilantidele. Kusjuures seda juhtus oluliselt tihedamalt kui teistel veekogudel, kus me see aasta võistelnud oleme. Kui muudel järvel juhtus ahvenat 4-5-tollisele silikoonile ja 110-130cm vobleritele üsna harva, siis Narva veehoidlal juhtus seda vähemalt 10 korda päevas, mõõdus ahvenaid tuli keskmiselt 5tk päevas ilma, et me ahvenapüügile keskenduks. Tagant järgi mõeldes oleks pidanud see “tulukese põlema panema”, et ahvenapüügile peaks rohkem aega pühendama, aga mingi hetk hakkasime saama haugi ja ahvenale me enam ei mõelnud. Seal, kus me püüdsime, tundus ahven olevat pigem üksik, sest aeg-ajalt proovisime ahvenarakendusega püüda nendes kohtades, kust haugilandile tuli üksik ahven, kuid midagi juurde püüda sealt enamasti ei õnnestunud. Nii me siis otsustasimegi keskenduda haugile. Võib-olla oli asi ka selles, et ahven hakkaski parvedesse kogunema alles juuli keskpaigaks ametlikel treeningutel ajal.

Kui madalikelt sügava poole tagasi liikusime, märkasime kalda ääres huvitavat ranti. Huvitav oli ta selle poolest, et see oli kaldale väga lähedal, ta oli järsk ja rant algas täpselt heinase madaliku äärest. See tähendas seda, et haugil oli võimalik olla nii heina sees, varitseda saaki randil, jahtida särge või ahvenat madalikul ja vajadusel minna ka sügavamale, näiteks kui tormiga vee sogaseks peksab. Hakkasime proovima ja kohe hakkasid pihta ka võtud. Saime mõned mõõdus haugid, millest suurim oli 3,2kg, regulaarselt tuli ka üksikuid mõõdus ahvenaid. Vaatasime kaardil, et sarnast ranti on seal piisavalt pikalt ja oli ruumi liikuda.

 

 

Meie Lowrance kaardiplotteris oli Navionicsi sügavuskaart, mis meid väga aitas, sest veehoidla erineb tavalisest järvest selle poolest, et põhjareljeef on täiesti ettearvamatu, kunagi ei tea ette, palju paadi all vett võib olla. Ilma kaardita oleks paadiga olnud ka ohtlik sõita, sest suvalises kohas keset veehoidlat võib olla väga madal. Osades kohtades paistis vee alt ka maha raiutud mets. Mööda madalikke liikumise ohtlikkusest saime aru vaid siis, kui sõitsime täie kiirusega mööda marsruuti, kust olime juba mitu korda läbi sõitnud ja mingi hetk nägime järsku paadist paari meetri kaugusel toru, mis paistis umbes 20cm veest välja. Varem me seda märganud ei olnud. Pani mõtlema, et mis oleks olnud, kui oleks paadiga 45 km/h sõites sellele torule otsa sõitnud. Edaspidi me enam ei lõiganud, vaid üritasime sõita mööda jõesängi või Vene piiri lähedal, sest see tundus suhteliselt ohutu.

 

 

Kui peaaegu kogu selle huvitava randi läbi püüdsime, siis selgus, et päris igas sellises kohas kala ei olnud, aga üldiselt oli kala suhteliselt tihedalt ja midagi paremat me sellest ei leidnud. Ühest kohast saime Lehariga järjest kaks üle 60cm haugi. Otsustasime, et kui me võistlusel mööda seda ranti tihedate ankurdustega liigume, siis on võimalik saada umbes 4-5 haugi ja mõned ahvenat, muidugi tuli ka alamõõdulist haugi ja ahvenat. Haugi oli nii umbes meetrises vees kui ka 3m randil. Sealt sügavamale minnes (5-6m) näitas kajalood pidevalt väga palju kala, kuid haugi tundus sealt olevat vähe. Pigem oli haug 3m ja madalamal. Käisime ka veehoidla lõpus, kus algab jõgi, kohad on seal väga ilusad, aga kala me eriti ei saanud, ainult üksikuid ahvenaid.

Ühe huvitava piirkonna leidsime ametlikel treeningutel nii, et sõitsime Venemaa piirist 50m kaugusel (lähemale kui 50m ei tohi poidele läheneda) ja skännisime kajaloodiga mõlemale küljele täpselt 50 meetrit – s.t. tahtsime näha, mis asub nö neutraaltsoonis, kuhu ei tohi minna ja kus kohalikud trollijad ei saa püüda. Meil oli teooria, et sellised kohad võivad olla huvitavad, sest trollijad ei püüa sealt haugi välja. Meie Lowrance Carbon näitab paadist mõlemale poole väga ilusti 50 meetrit ja oli võimalik tuvastada huvitavaid reljeefi muudatusi. Esimese läbisõiduga märkisime plotterisse kõik huvitavad punktid ja siis läksime ringiga tagasi ja hakkasime püüdma nii, et ankurdasime 50m piirist ja viskasime Venemaa poole, kuhu meil olid punktid pandud. Selliseks skännimiseks oli Side Scan Imaging funktsioon vägagi abiks. Niimoodi liikudes me küll esialgu haugi ei saanud, saime vaid mõned ahvenad, aga oli ka haugivõtte, mis jäid tookord realiseerimata.

Mingi hetk leidsime niimoodi madaliku, mis algas piiri taga ja läks sujuvalt üle ka meie poolele. Sellelt madalikult ja madaliku piiri pealt saime mõned haugid. Seda piirkonda pidasime tol korral variant B-ks juhuks, kui meie randil kala ei peaks kaheks päevaks jätkuma.

Viimase ametliku treeningu õhtul otsustasime minna nurga peal asuvatele madalikele ja otsida sealt haugi ja ahvenat, sest nägime treeningute käigus, et seal käivad tihti kohalikud. Seal olid väga huvitavad roosaarekesed, mida mööda me siis liikusime. Enamasti tuli üksikuid ahvenaid, aga kahe saarekese juures oli 2 tihedat ahvenaparve, kus ahven rabas kõike, mis liikus ja suvalises suuruses. Ühes parvekeses olid napilt mõõdus või veidi alla mõõdu ahvenatega, teises parves olid selgelt suuremad isendid, sealt saime esimese viskega 600g ahvena ja kahel järgmisel viskel läks 2 ahvenat ära. Edasi liikudes saime ühe juhusliku heas mõõdus haugi ja üksikuid ahvenaid, selliseid kohti me võistlusel kasutada ei plaaninud, üksikute ahvenate ja haugidega tulemust ei tee, aga 2 ahvenaparve salvestasime plotterisse ja otsustasime neid proovida kohe laupäeva hommikul enne, kui läheme oma randile haugi püüdma. Oli selge, et kui vähemalt üks kahest parvest peaks järgmisel päeval alles olema, mida küll keegi garanteerida ei suudaks, aga sellise parvega teeb väga kiiresti väga hea tulemuse, sest kala tuleb sealt järjest ja ükskõik millega. Meie püüdsime näiteks 4-tollise silikooniga ja ahvenale sobis.

 

 

Reede õhtul pidasime kiiresti nõu ja otsustasime, et ahvenaparved on prioriteet nr 1, sinna läheme kohe hommikul, edasi liigume randile, kuigi teadsime, et sealt käis treeningutel väga palju rahvast läbi ja natuke kartsime, et see rant ei pruugi enam olla nii hea nagu enne. Kolmanda prioriteedi sai piiri ääres olev madalik. Veehoidla esimeses osas olevad madalikud tõmbasime plaanidest maha, sest viimastel treeningutel me sealt enam midagi ei saanud. Rohkem meil perspektiivseid kohti ei olnud. Isegi, kui ahvenaparve ei peaks laupäeva hommikul enam olema, eeldasime, et randilt on võimalik püüda umbes 4 haugi ja 4-5 ahvenat. Arvasime, et sellest peaks piisama poodiumile tõusmiseks.

Varustusest nii palju, et mina võtsin kaasa 2 ritva, üks jigi jaoks (Favorite New Spirit) ja teine ahvenapüügi jaoks. Kuna murdsin hiljuti oma lemmikahvenaridval otsa (panin õnnetult ridvakotti) ja teist ahvenaritva mul kaasas ei olnud, siis pidin hakkama saama kuni 20g testiga Favorite Variant ridvaga. Ahvenat oli sellega liiga suure testi tõttu raske püüda, tunnetust ei olnud, aga pidi hakkama saama.

Võistlusest kirjutab Lehar Leetsaar.

I päev

Alustasime esimest võistluspäeva eelmisel päeval paika pandud plaani järgi. Esimesena võtsime suuna kõrkjapuhmaste juurde, kust olime eelmise päeva lõpus ilusaid ahvenaid saanud. Lootsime ahvenatega kiiresti nullist välja tulla ning siis haugipüügile keskenduda. Paraku ei saanud me oma esimeses kohas ühtegi kontakti kalaga. Pärast poole tunnist püüki võtsime suuna paremas kaldas paiknevale randile. Tegemist oli pika kaldarandiga, mis oli ühest küljest ääristatud roostikuga. Püüdsime mõlemad 4-tolliste silikoonlantidega. Poole tunni möödudes õnnestus meil tabada esimene napilt mõõdus haug. Varasemalt olime saanud mitu napilt alamõõdulist ahvenat ja ühe haugi. Varsti saime samal randil edasi liikudes ka kaks mõõdus ahvenat. Paraku oli treeningutel hästi töötanud rant teiste paatkondade poolt korralikult treeningutel läbi püütud ja kala ära torgitud. Kui treeningutel saime pea igast ankurdusest kontakti kalaga, siis võistlustel umbes igas kolmandas ankurduses.

Hetkel kui pool võistlusaega oli läbi saamas, oligi meil aeraatorkastis vaid üks mõõdus haug ja kaks ahvenat. Otsustasime käiku lasta plaan C ja liikusime Vene piiri ääres paikneva madaliku äärde, kus alustasime püüki madaliku randilt. Saime varsti esimesed kontaktid landile, aga külge kala kahjuks ei jäänud. Pärast poole tunnist püüki saime mõõdus haugi ning jätkasime püüki samas rütmis. Viimase kahe tunniga saime veel kaks mõõdus haugi ning kaks mõõdus ahvenat. Pool tundi enne lõppu juhtus ka ebameeldiv vahejuhtum, mis tagantjärgi vaadates, määras ka meie tulemuse. Nimelt oli Alexandril väga korralik rabamine, kuid haakimisel andis landi raskuspea terastraadist aas järgi. Õnge välja kerimisel rippus nööri otsas suletud aasaga tühi tross. Selline asi juhtus meie karjääri jooksul esimest korda ning kahjuks juhtus see nii olulisel hetkel.

Kuna püügikohast sadamasse oli ligi 20 minutit sõitu, siis pakkisimegi varsti asjad ja sõitsime kaldale. Õige pea olid kalad mõõdetud ja vette tagasi lastud. Selgus ka kurb tõsiasi – olime saanud ülitihedas konkurentsis neljanda koha. Päeva parimast tulemusest jäi lahutama 1478 punkti. Üks napilt mõõdus haug annab teadupärast 2116 punkti. Meeleolu polnud kiita, aga keskenduda tuli järgmisele võistluspäevale.

 

 

II päev

Teisel päeval alustasime püüki esimese päeva teisest kohast – kaldaäärsel randil. Kuna seal oli ühes kohas lokaalselt esimesel päeval ahven väga hästi võtnud, siis tahtsime teha seal kontrolliva püügi. Varsti sai selgeks, et sel päeval seal kala enam ei neela ja võtsime suuna eelmise päeva viimasele kohale, kust olime esimesel võistluspäeval saanud enamiku oma mõõdus kaladest. Pärast poole tunnist püüki saimegi oma esimese mõõdus haugi (61cm). Ilus moodus nullist välja tulemiseks. Jätkasime püüki randil ning kolmveerand tunni pärast tabasime päeva suurima haugi – 73 cm. Ligi tund hiljem saime samast kohast 61 cm pikkuse haugi. Seega oli pärast kolme tunnist püüki meil peaaegu sama palju punkte koos kui eelmisel päeval kokku. Paraku järgmine tund püüki meile mõõdus kala ei toonud. Kuna perspektiivseid kohti meil enam polnud, siis jätkasime püüki samas kohas. Kui võistluste lõpuni oli jäänud 50 minutit, otsustasime, et hullemaks enam minna ei saa ja suundusime esimese päeva esimesele püügikohale lootuses, et saame vähemalt mõned ahvenad juurde. Juba esimese ankurduses saime landile kontaktid ja järgmiste visetega hakkas ahven ketti tulema. Iga viskega oli kas kontakt või kala otsas. Paati võetud kaladest oli ligi iga kolmas mõõdus. Tegime oma elu kõige kiiremad 20 minutit ahvenapüüki, millega suutsime tabada 7 mõõdus ahvenat. Aeg oli otsa saamas ning kiirustasime tagasi sadamasse. Kala jäigi meist võtma. Kaldal selgus, et oma kolme haugi ja 7 ahvenaga olime saanud kirja päeva kolmanda tulemuse. Kaks esimest paatkonda olid oluliselt suuremad saagid saanud. Neljanda kohaga jäi meil vahet natukene üle saja punkti. Seega tõi tõhus lõpuspurt meile küll teisel päeval poodiumikoha, kuid päeva ei päästnud.

 

 

Oli raske võistlus, kuid saime väga väärtuslikke kogemusi. Kõigile kolmele võistlusele tagasi vaadates, olime ainus paatkond, kes neljandast kohast taha poole ühelgi etapil ei kukkunud. Arvestades asjaolu, et tegemist oli meile täiesti uute veekogudega, siis on selline stabiilsus kindlasti hea näitaja. 6. augustil sõidan koondise koosseisus Venemaale nädalaks treeninlaagrisse. Kindlasti kirjutame ka seal nähtust ja tehtust.

 

1
EMV spinningupüügis 2017 – kuidas meil nii kehvast...
MM kvalifikatsiooni Õisu etapp – 2 kulda!
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!