Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

MM kvalifikatsiooni Õisu etapp – 2 kulda!

MM kvalifikatsiooni Õisu etapp – 2 kulda!

Õisu etapiks hakkasime valmistuma veel enne treeningkeeldu, s.t. 2 nädalat enne võistlust jõudsime käia 2 korda järvega tutvumas. Esimene treening oli lühike, läksime õhtul pärast tööd, et järgmisel korralikumal treeningul oleks juba natuke eelinfot ja mõtteainet. Pärast esimest treeningut jõuab teha esimesed korralikumad analüüsid ja ka näiteks mingeid lante juurde osta, kui selgub, et esimesel treeningul miski toimib või on vaja mingeid variatsioone.

Esimese treeningpäeva alustasime nii, et valisime välja ühe kalda ja otsustasime täna keskenduda sellele kaldajoonele, kuid proovida erinevaid sügavusi. Eesmärk oli aru saada, mis sügavustel kala enamasti paikneb. Treeningut alustasime sellest, et sõitsime piisavalt suure lõigu kajaloodiga läbi, kaardistasime ära selle põhjasügavused ja struktuuri, leidsime üles kalaparved ja oli näha ka haugi. Kõige rohkem nägime kala esialgu 2.5-3m sügavusel randil. Selline järve kaardistamise protsess käib meie Lowrance Carbon kajaloodiga väga kiiresti, sest sõites me näeme paadist umbes 20-25m kummalegi poole. Sõidu ajal märkisime plotterisse kõik huvitavad punktid, nendeks oli huvitav põhjareljeef, valge kala parved (tõenäoliselt särg) ja haugid, ka neid oli väga hästi näha, kuigi eriti palju neid ei olnud. Haug seisis kalaparvedest veidi eemal. Oli näha, et põhi on väga mudane.

Kui valitud lõik oli läbi sõidetud ja ära kaardistatud, alustasime 2.5-3m randil püüki. Proovisime nii voblereid kui ka jigi. Üsna kiiresti sai selgeks, et randilt hetkel palju haugi ei saa. Teine plaan oli proovida kaldataimestiku äärest ja seest. Läksime tagasi alguspunkti ja hakkasime mööda kaldajoont liikuma. Viskasine heina äärde voblereid ja silikooni. Kala hakkas kohe endast märku andma, hakkasime normaalse tihedusega saama haugi, umbes 50:50 mõõdus. Eks see oli ka loogiline, et kevadel pärast kudemist peaks haug olema madalas.

Tundus, et kõige paremini töötas hele silikoon. Häid tulemusi näitas Selecti silikoon, mis on Keitechi koopia, aga veidi tugevamast materjalist ja tänu sellele peab offsetkonksul kauem vastu ja maksab vähem. See on oluline, sest hea võtu korral läheb offsetkonksuga püüdes päevas keskmiselt pakk silikooni ära. Mõne tunniga saime 7 mõõdus haugi ja mõned alamõõdulised, oli ka tühje võtte, äraminekuid. Igav ei olnud.

Pärast esimest treeningut täiendasime silikooni varusid ja läksime teisele treeningule. Eesmärk oli veenduda, et haug on jätkuvalt madalas, lisaks oli vaja läbi proovida ülejäänud järve osad ja leida üles kõige perspektiivsemad piirkonnad. Ilm oli umbes sama nagu eelmine kord. Alguses läksime samasse piirkonda, kust eelmine kord kala saime. Kala oli jätkuvalt olemas, rohkem teda häirima ei hakanud ja läksime uusi kohti otsima. Leidsime veel ühe huvitava ja piisavalt suure ala, kus oli hea haugi kontsentratsioon. Meile tundus perspektiivne umbes 50% kaldajoonest. Igaks juhuks tegime kiire kontrollpüügi ka randil, aga kala sealt jätkuvalt ei saanud. Sel päeval saime 13 mõõdus haugi. Kala keskmine mõõt oli hea, alamõõduliste protsent pole suur. Põhimõtteliselt oli mingi arusaam sellest järvest meil selleks ajaks välja kujunenud – kala on madalas, sööb hea meelega silikooni, perspektiivsed kohad on teada. Ametlikel treeningutel oli vaja natuke peenhäälestust ja üle kontrollida, kas kahe nädalaga pole midagi muutunud.

Neljapäevasel ametlikul treeningul oli korralik torm. Peale meie oli järvel ainult 2 paatkonda, kes üsna kiiresti ka püügi lõpetasid. Ei tea, kas kõik oli liiga selge või ei tahetud tormiga püüda. Meie igatahes tegime korraliku treeningu, kuigi püüda oli suure lainega väga raske. Kohe treeningu alguses selgus, et meie Motorguide elektrimootoriga ühendatud aku on tühi ja mootori “ankru” funktsiooni me täna kasutada ei saa, sellest oli väga kahju ja pidime hakkama saama tavalise ankruga, mis enamasti paigal ei hoidnud. Püük oli väga raske, aga kalaga saime siiski kontakti. Oma parimaid kohti me väga ei torkinud, ainult veendusime, et kala on jätkuvalt olemas. Muud kohad käisime läbi ja veendusime, et kala jätkuvalt ei ole.

Reedel läksime uuesti ametlikule treeningule koos Margo Pajustega, kes tahtis meie treeningut ajalehe artiklis kajastada. Artikkel ilmub juuli alguses Kalale ajakirjas, seega sellest pikemalt hetkel ei kirjuta. Mainin vaid seda, et kala oli väga aktiivne, sõi heina ääres voblereid ja isegi tavalist plekki, millega me pole aastaid püüdnud.

Igaks juhuks täiendasime plekkide ja madala jooksuga voblerite varusid ja suundusime järgmisel päeval võistlustele. Minul oli kaasas 4 ritva, millest plaanisin kasutada põhiliselt kahte – Favorite New Spirit silikooni jaoks ja Favorite Vizor plekkide jaoks. Lisaks oli kaasas Megabass Blizzard twitchingule ja Favorite Blue Bird mikrojigile, kui vaja peaks minema, kuigi ahvenapüüki me ei harjutanud, aga paadis võiks igaks juhuks üks ahvenaritv ka kaasas olla. Leharil oli ka Megabass Blizzard ja kaks Favorite Varianti.

Kuna eelmisel päeval oli kala üliaktiivne suure tormiga ja toitus heinast kaugemal, siis võtsime vastu otsuse, et alustame püügi just heinast eemal voblerite ja plekiga. Vobleritest plaanisin püüda põhiliselt Pontoon21 Kalikanaga. Pleki eelis on see, et plekiga püük on kiirem kui vobleriga – s.t. aktiivse kala saab kiiremini kätte. See oligi meie laupäevase võistluse suurim viga – eeldasime, et kala on aktiivne ja toitub laiema ala peal. Pärast mõtlesime, et tegelikult peaks alati eeldama, et kala on väheaktiivne ja püüdma seda just nii. Kui võistluse käigus selgub, et kala on aktiivne, siis sellest saab igal juhul väga kiiresti aru, vastupidi arusaamine raiskab aga rohkem aega. Nii me siis raiskasime oma püügist poolteist tundi enne, kui hakkasime jälle püüdma silikooniga heina äärest. Lisaks raiskasime pool tundi sellele, et läksime kontrollima ühte väga perspektiivset ala, kus oli parasjagu kõrge laine. Seal püüda ei saanud, saime vaid ühe võtu kätte, aga kala mitte. Läksime tagasi tuulevaiksematesse kohtadesse ja hakkasime uuesti ja uuesti läbi käima vanu kalarikkaid kohti, sealt noppisime 4 haugi välja, mis andis meile 4. koha. Olime õhtuks üsna löödud, tekkis isegi mõte, et kas me tõesti ei oska püüda või miks osad meist märgatavalt rohkem kala said. Hiljem rahunesime maha, tegime analüüsid, saime aru oma vigadest ja järgmisel päeval olime entusiasmi täis.

Me teadsime väga hästi, mida me peame sel päeval tegema ja kuidas püüdma. Teadsime ka seda, et oskame seda püüki väga hästi, lihtsalt peame keskenduma asjadele, mida oskame ja tegelema nendega terve päev. Ei ole mõtet üritada kopeerida kellegi teise püügistiili, tehnikat, lante. Võistlustel tuleb teha oma asja – seda, mida kõige paremini oskad ja milles oled kindel, mida oled harjutanud. Tuleb lihtsalt järjepidevalt peksta vett, mõelda, analüüsida ja vajadusel korrigeerida, aga mitte üritada kopeerida kedagi teist, siis tulevad ka tulemused.

Nii me pühapäeval tegimegi. Võtsime välja oma töötavad silikoonlandid ja suundusime kohtadesse, kus on meile teadaolevalt kala. Uusi kohti me võistluse ajal ei otsi, uusi lante ei katseta, uut tehnikat ei proovi, kõik peab võistluse ajaks juba paigas olema. Pühapäeva hommikul otsustasime alustada samadest kohtadest, kust eelmisel päeval kala saime ja hiljem minna kohtadesse, mis jäid eelmisel päeval läbi püüdmata tormi pärast – seal oli suure tõenäosusega värsket torkimata kala, mis ootas meie lante. Kohe võistluse alguses hakkasime saama võtte, oli ka äraminekuid ja väga napilt alamõõdulisi kalu, aga mõõdus haugi kohe kätte saada ei õnnestunud, kuigi oli näha, et kala on hommikul aktiivne ja ka teiste võistlejate kahvamist oli näha. Meil aga alguses ei vedanud ja kala hommikuse aktiivuse ajal meil kohe mõõdus haugi tabada ei õnnestunud. Siiski jätkasime järjepidevalt seda püüki ja mõne aja pärast tuli ka esimene mõõdus haug, hiljem teine jne. Kala tuli alguses tempoga 1 kala tunnis, hiljem aga vaibus tuul maha ja kala aktiivsus oli praktiliselt nullilähedane. Kui vahepeal oli meil ka palju tühje võtte, alamõõdulisi kalu ja mõõdus haugide äraminekuid, siis kahel viimasel tunnil oli kontakte juba väga vähe. Kartsime, et hommikuse võtu ajal õnnestus teistel paatkondadel juba korralik ports kala kätte saada ja meie jäime hiljaks.

Siiski peksime edasi perspektiivseid kohti ja pool tundi enne lõppu tuli landi otsa selle päeva viimane viies ja kõige suurem haug, mis kohe ka heintesse kinni jäi. Arvasime, et haug läks otsast ära ja lant jäi lihtsalt heintesse kinni, aga läksime igaks juhuks paadiga järele ja imestus oli suur, kui avastasime, et haug on jätkuvalt otsas. Kala saime kiiresti kahva, mõõtmine näitas 59cm. Arvasime, et see kala võib olla otsustav, kas me pääseme poodiumile või mitte. Arvasime, et 5 kalaga ei võida me kindlasti, aga ehk kolmanda koha lootust veel oleks, kuigi head tunnet sees ei olnud. Püük oli raske ja oli ka piisavalt ebaõnne.

Kaldal selgus, et meie 5 mõõdus haugi on päeva parim tulemus ja konkurentidel läks kehvemini kui meil. Lisaks läks meil veel nii hästi, et selle päeva esikoht ja eelmise päeva 4. koht andsid meile kahe päeva kokkuvõttes 1. koha ja sellega tõusime ka ESSL reitingus esikohale. Emotsioon oli igatahes laes ja eneseusk tuli tagasi, et oskame siiski püüda küll. Me teeme oma asja ja teeme seda piisavalt hästi, usku endasse ei tohi kaotada ka siis, kui ühel päeval natuke kehvemini läheb. Põhiline on aru saada oma vigadest ja neist õppida. Väikesed kaotused teevad tugevaks ja aitavad edasi areneda.

Alexander Andrusenko

0
MM kvalifikatsiooni 2017 Soodla etapp
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!