Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Merikavõistlus Rootsis

Mingitel segastel asjaoludel maabusin ma 22 oktoobri õhtul Stockholmis, Skuugoo linnaosa väljahääldamatu tänavanimega maja number 5 kahetoalisesse korterisse. Seal elab Plees. Madis Plees. Too sama, kes meiega paar korda aastas käib Soomes hauge nillimas.

Peale mõnda õlut oli selgus majas, peab kalale minema. Tutvusime interneti vahendusel läheduses oleva floora ja faunaga ja kui mina järgmine hommik alles teki all tuult tekitasin, oli kohalik, pool kodustatud rootslane, juba asjad jonksu ajanud. Häärber bronnitud, kalastusload korda aetud ja vähe sellest, igaksjuhuks oli härra meid ka võistupüügi nimekirja ülesse seadnud. Võistlus pidi algama laupäeval kell 8 hommikul. Meie jõudsime Älvkarlebysse reede õhtul suts enne päikeseloojangut. Seega, ei mingit treeningpäeva kaugelt tulnud austatud külalistele.

Maja ööbimiseks oli aus. Kahekordne hotelli moodi moodustis, kus saungi sees. Olgu mainitud et viimase ehitusest ei jaga meie loodenaabrid mitte mütsigi. Oleks me seal mõne päeva kauem old, oleks vist omal käel asja ümber ehitanud. Igatahes, tolles ilmatu suures ja kurat teab mitme numbritoaga majas ei näinud me kahe ööpäeva jooksul mitte hingelistki (keegi tõi vahepeal salaja kööki külmkappi süüa). Ja vaatamata sellele, et me olime seal ainsad, oli meie tuba koridori peal peaaegu et viimane. Svenssonid rsk!

Kerge hilinemisega olime hommikul vara stardis. Juhend oli lühike: Arvesse lähevad ainult hõbedased meriforellid, miinimum pikkus 50 cm ja püüda tohib maks 3 isendit. Tuld! Tegudele!

Kohalikus kalakontoriputiigis oli vähemalt 10 eri sorti lanti kah müügis, haarasime mõned igaksjuhuks lisaks ja põrutasime jõe äärde. Esimese hooga söötsin koha 3 landiga sisse. Aravasin, et sellega on kooliraha makstud ja edaspidi läheb kakkumiseks. Ei läinud. Sain küll ühe mõõdus looma landi otsa, aga no loomulikult oli vaja peas oleva kaameraga pusserdama hakata ja ka see minema pudistada. Ühel hetkel oli Pleesi ritv lookas. Karjus mulle eemalt, et kas jäängi niisama passima või tulen tema rekordi rebimist lindile jäädvustama. Kaamera tööle ja jooksin lähemale. Viba painde järgi tundus korralik kala olema. Väsitab lähemale. Vaatan, kuramuse imelik kala ja väga veidralt käitub. Jõuab peaeagu kaldasse. Koha kurat! Ja veel kuidas? Päraku võtuga!! Madis oli ilmsüüta asjal oleva loomakese kloaaki pidi välja traginud. Kuna võistlusel mitteosaleva kala mikrouunis praadimine ei tundunud väga perspektiivika tegevusena, siis läks elukas ujuma tagasi.

Vestlesime ka teiste osalejatega. Vaikselt hakkas kooruma tõde. Ja tõde on karm ja valus. Vahet ei ole, kuhu Oinas läheb, igalpool on mingi kuramuse stiihia tal ristipõiki jalus. Seekordseks vingerpussiks oli loodus valinud ebanormaalselt kõrge veetaseme. Mööda tuiav taat, kes ütles end seal kohalikuks olevat, väitis, et tema pole nii kõrget jõge veel näinud. Juhuuuuu. Terve eelmise nädala olime olnud Soomes. Arvake, kas tuul saab nädal aega ainult ühest suunast puhuda? Saaaaaaab!! Arvake kust suunast? Ikka sealt kust ainult paska tuleb….idast!! Mõned aastad tagasi kui lapimaal kuu aega rääbist püüdsin oli sajandi kõige soojem sügis. Väiksed muidu väga vilkad loomakesed otsustasid et nemad nii sooja ilmaga keppi ei tee, parve ei kogune ja võrku jäid ainult üksikud ilmast mitte lugupidavad sugutungilised.
Ei oskagi sellistes oludes muud teha, kui ülesse vaadata ja ällbundilikult sapiselt täheldada: „Good one”. Samas väitsid kohalikud, et ossamumeie kus juunis/juulis oli kala tulnud: alla kümneseid keegi vat et ei näinudki.

Osavõtjaid suursündmusest oli pea 60 kanti. Ja kätte saadi vaid cirka 15 kala. Lennuka mehed olid püsti hädas. Said kamba peale 1 napilt mõõduka. Landi mehed (k.a mina ja Plees) ei old ka erilised saamamehed. Ainsad, kes midagigi said, olid raskuskorgi ja putukaga püüdjad. Järgmiseks korraks vähemalt tarkus kõrva taha pandud. Tellisin omale juba putukasidumispingi ja tarvikud ära. Hakkan selliseid kiile, lepatriinusid ja sääski siduma, et anna õhku…

Aga tollel päeval ei old muud midagi teha, kui saba norgu lasta ja oma koridori lõpus olevasse tuppa ootama minna, kuniks ventilatsioonivabas leiliruumis läppunud õhk 70 kraadise soojuse omandab (rohkemat vähemalt 35 kilovatine väiksemat sorti sitamaja suurune keris aastast 1954 ei võimaldanud).

Järgmisel päeval oli püügiaega ainult mõned tunnid. Trampisime usinalt mööda jõ äärt ringi aga villa sellest ei tekkinud. Vähemalt minule mitte. Madis see eest sai sutike allamõõtu merika….. Loomulikult oma eile omandatud uue võtte abil….Oodates kuniks kala silmi punnitades kivi taha kükitab ja siis, näuhti, konks persse! Jäi ka see vägistatud kala meist vette edasi ujuma (härrasmehena andis Plees loomulikult prouale ennem lahkumist musu).

 

b2ap3_thumbnail_10394570_566437256791881_2153834805361996629_n.jpg

 

Kokkuvõttes ei saaks öelda, et igav reis oleks olnud. Huumorit ja värsket õhku sai taas kord küllaga.

Kõrgele kalastussportlaste lipp!!!!

NB Mingil veidral kombel läks võistlusprotokolli kirja et hr Jaska ja hr Plees on pärit Hollandist. Seega ärge muretsege, keegi ei arva, et eestlased kala ei oskaks püüda.
NNB Plees sai esimese koha
NNNB Plees sai esimese merika ka!

0
Lutsud, kalamehed ja suur vesi.
Oinas - Forellikütt

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!