Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Lutsud, kalamehed ja suur vesi.

Lutsud, kalamehed ja suur vesi.

Kui kalapüük peaks olema mõnus puhkus looduses, siis viimased uudised lutsurindelt olid hoopis midagi muud. Nimelt oli sõber osanud niimoodi jõkke kukkuda, et ta sõna otseses mõttes viimasest õlekõrrest kinni hoides välja tiriti. Oli olnud päris napikas. Siit moraal, et suurem kogus Vana Tallinnat ja libe kallas kokku ei sobi.

Igatahes oli sama mees eile uuesti jalgadel ja sedapuhku kaine nagu tinavile (tema enda sõnadega - “täna ma tädi Liiviko sooja pesu kaasa ei võtnud”). Haakisin minagi neile sappa ja sõit Kasarile võis alata. Nagu paljud kalamehed teavad, siis ilus ilm ja lutsupüük kokku ei käi. Terve nädal on olnud koerailm, kuid kui Tallinnast sõitu alustasime, tuli päike välja ja taevas läks kenasti selgeks. Täiuslik ajastus aasta ainsaks lutsupüügiks!

Arvasime, kuna on nädalavahetus, siis ootavad ees kalameeste hordid, kuid kohale jõudes oli ees vaid üks auto, mille omanikud parasjagu lutsult tagasi jõudsid. Uudised polnud kiita - need mehed loobusid, sest püük pidavat olema täiesti tuksis (tegelikult kasutasid nad ühte teist sõna aga see praegu trükipiksleid ei kannata). Asi nimelt selles, et kuna jõe veetase on kõvasti tõusnud, siis võttis suurvesi kaasa suure osa kalda pilliroost. Seega hulpisid allavoolu ühe-kahemeetrise läbimõõduga pilliroo saared, mis mõnuga kalameeste varustust kaasa haukasid.

luts-2.1.1.jpg


Otsustasime, et võtame väljakutse siiski vastu ja hakkame saarekestega rammu katsuma. Iga mees mängis natuke imemees Macgyverit, et saarekesed üle kavaldada. Näiteks allolev "liin-sügavale" ridvarakendus hakkas tööle alles kolmandal korral, sest kahel esimesel katsetusel tahtsid pilliroosaared terve spinningu vette vedada.

 

luts-3.1.jpg

Püügi esimesed 30 minutit algasid paljulubavalt. Sättisime esimesi räimetükke konksude otsa, kui teiselpool kallast hüüdis üks mees kõigepealt “Teine luts!”. Varsti hüüdis ta juba “Kolmas!” ja täpselt siis kerisime ka meie oma esimesed lutsupoisid välja. Kuna polnud veel pimegi, siis oli optimism suur. Tundide möödudes hakkas optimism vaikselt raugema, sest laskemoona jäi pidevalt vähemaks… tinad, lipsuõlad, konksud. Minul paar korda terve rakendus korraga. Võitlus pilliroosaartega nõuab ohvreid. Ja ei saa öelda, et võtt pimeduse saabudes just paremaks oleks läinud, kuigi mõned üksikud kalad ikka tilkusid.

luts-1.1.jpg

 
Kui pealambi ära kustutasin, võis imetleda tähistaeva ilu ja langevate tähtede sähvatusi. Pea iga sähvatusega soovisin, et järgnev väljakerimine tooks välja terve rakenduse, millel kena luts otsas, kuid ilmselt ei võtnud taevased jõud mu palveid kuulda ning väljakerides oli jälle mingi vajalik jupp puudu.

Nii me seal siis kemplesime nende pilliroosaartega. Viimaseks ohvriks sattus sõbramehe spinning, mis oma vapra viieaastase teenimise järel nüüd parematele (lutsu)jahimaadele siirdus. Ise arvan, et lähipäevil saab mõni Kasari kalamees ühe tonkavarustuse võrra rikkamaks. Ongi parem - mis ta ikka jõepõhja reostab.

Kalamehed versus Loodus rammukatsumise lõpptulemuseks jäi  8 lutsu. Kolm neist sattusid minu lõikelauale ja sealt edasi purki marinaadi sisse. Ehk maitseb jõululaual hästi!


marinaad.jpg

0
Paadremal lutsu taga ajamas
Merikavõistlus Rootsis

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid 2

Napsitrall | Neljapäev, 18. detsember 2014 07:46

Mõnus lugu. Olgugi ,et rakendused lendu läksid,aga hea ikkagi. Ma ei saanud täna ainsamat ka mitte. Ja pildid seal jutu vahel on lihtsalt guud.

1
Mõnus lugu. Olgugi ,et rakendused lendu läksid,aga hea ikkagi. Ma ei saanud täna ainsamat ka mitte. Ja pildid seal jutu vahel on lihtsalt guud.
Napsitrall | Neljapäev, 18. detsember 2014 07:51

Ah jah ,vot rakendused koos lipsudega jäid kõik alles. Uhkeldan vot.

0
Ah jah ,vot rakendused koos lipsudega jäid kõik alles. Uhkeldan vot. :p