Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Linask Endla järves

b2ap3_thumbnail_linask.jpg

Oinas Endla järvel linaskit kakkumas.


Humoorikas lugu sai alguse juba reedel, kui ma kalastustarvete poodi külastasin ja omale erinevaid tarvikuid kaasa ostsin. Pole elus ühtegi vihmaussi ostnud aga seekord olin sunnitud ajapuudusel roosasid elukaid poest varuma. Kui kassas 30 ussikese eest 10 euri küsiti, siis kiskus nutuvõre ümber suu….. No pole hullu, kannatab ära. Ostsin ka kõiksugu muud maitsvat kraami nii linaskitele kui endale ja ladustasin kõik masinasse ära, et hommikul saaks kiiremini startida.

Start oli planeeritud laupäeva hommikul 3.20ks. Kui kell helises, otsustasin, ei, valge härra vabapäeva hommikul nii vara tepsmitte ei ärka ja magasin veel 20 minutit. Külmkapist õlled ja musta kaaviari hinda väärt ussikesed autosse ja minek. Sõit sujus sekeldusteta ja juba kell pool 6 olin Kärde külas…. Siit hakkasid jamad… Keerasin kuskilt mingit pidi lepikusse ja ei suutnud otsustada, kuhu kuradi poole ma sõitma peaksin. Iseenesest piinlik seik endise Vahipataljoni A-kompanii parima orienteeruja jaoks. Mis teha, tuli eksimust tunnistada ja võtta kõne Jurakale, kes juba reede õhtust kohal oli. Too oli parasjagu ametis kahe ja poole kilose linaski väsitamisega. Sellele vaatamata suutis ta telefoni öelda, et helistab mulle kohe tagasi. Loetud minutid hiljem oligi kõne ja uute juhiste järgi läks sõit libedalt. Mõttes väsitasin juba vähemalt 2 kilost kala õnge otsas.

Jõudsin autoparklani ja sealt edasi kanali äärde, slipi juurde. Laotasin oma kola bussist maha, pumpasin kiirelt paadi täis, tõukasin vette ja ladusin otsast otsani oma kola täis. Jumal tänatud, et ei Käku ega ükski teine mõistlik kalastuskamraad kaasa ei tuld, kahekesi poleks sinna lihtsalt mahtunud. Kähku auto parklasse ja vudinal paadi juurde tagasi. Alles nüüd algas õige keberniit. Mind oli küll hoiatatud, et tolle veenire läbimine võib mõningasi raskusi põhjustada, aga olin siiani olnud arvamusel, et mis see minusugusele sportlasele ikka on. Paar aeru tõmmet ja kohal. Kes Endlal käinud on, teavad, mida ma silmas pean. Kes ei ole, võtavad sahvrist või kraanikausi alt kapist ühe keskmise suurusega kartuli ja üritavad seda läbi nõela silma pista…. Õnnestus? Kui jah, siis jätkake tegevust kuni saate distantsiks 2 km. Elu pikima 2 km aerutamiseks kulus cirka 1.5 tundi. Kord oli üks aer kaldas kinni, siis teine. Vahepeal mõlemad. Lisaks oli kogu see üritus nii heina täis, et isegi kui aerutamiseks ruumi jagus, siis oli mõlema mõla otsas sangpommi jagu heina. Lõpuks sai see atleetlik programm läbi ja ees sillerdas vaba vesi. Hurraaaa!!!! Aerutasin eemalt lehvitava Jurakani ja kinnitasin oma lootsiku vaiade vahele…. Püük võis alata.

Segasin suurde ämbrisse kõik söödad ja siirupid ja muud maitsvad asjad kokku ja loopisin sööda pallid vette. Õnged kokku ja konks järve. Jäin silm punnis peas linaski võttu ootama. Igasugu pudikala ahvenate ja särgede näol ikka tuli, aga mida polnud, oli linask. Mingi hetk tundsin, et öösel magatud 3.5 tunnist on natuke vähe ja silmalaud muutusid raskeks. Keerasin end pingi peale kerra ja tegin poole tunnise power napi. Ärkasin, tundes, et pea valutab õrnalt. Tõenäoliselt ma sellel hetkel väga adekvaatselt ei suutnud mõelda, sest ainus mille peale ma tulin, oli see, et magan peavalu ära. Filigraanne plaan!!! Kui väljas on varjus +30 ja päike keevitab niimoodi lagipähe, et talla alt kah kõrvetab. Suutsin ära teha u tunnise jõuuinaku, kui pea plahvatas. Selline valu oli sees, et ei julgenud kaela kah käänata. Kogu tuduaja oli mul küll märg kaabu peas old, aga sellest paraku tolku ei olnud. Meditsiini arsenalist oli mul kaasas ainult loperamid, aga seda jummel tänatud vaja ei läinud. See oleks ikka tõsine JackPot olnud, kui see häda ka veel tuld oleks.

Kuna ma paadis spiidode väel olin, siis selleks ajaks hakkas ka nahk endast ja oma päikese küllusest märke ilmutama. Pole hullu, mõtlesin. Olin ju taibanud kodust mingise päikese tuutu kaasa haarata. Mäkerdasin kogu keha läikiva poslamaslaga kokku ja jäin liikumatult ja kalapilk ees eemal õõtsuvaid korke põrnitsema. Määrisin ennast ikka õite mitu korda, et mitte päikesest liiga saada. Hiljem selgus, et see kuramuse potsik polegi päikese põletusest hoidev kreem…… Üteldagu nüüd palun mulle, kust Põrguvälja päralt peaks üks täiesti normaalne valge hetero mees teadma, et on olemas selline asi nagu „Päevitust SOODUSTAV Õli”???? Kui torbiku peal on kiri Sun ja mingi krdi number, siis peab ta ju päikesekreem olema….Hui…. Õiged vanakooli mehed kasutusjuhendeid ja silte ei loe! Siinkohal meenub veel üks lugu etiketi mitte lugemise kohta.

Lustakas vahejuhtum leidis aset möödunud talvel, kui ma peale kahte korda läbi jää emajõkke vajumist mädasesse angiini jäin. Toona paistetas mul neel ööga nii ülesse, et tatt kah läbi ei läinud. Sibasin hommikul esimese asjana köögikapini, haarasin „taruvaigu” pudeli ja suunasin kolme sekundilise joa otse mädakoldesse. Joppenpahh!!!! Suust purksus tuld ja tunne oli nagu mängiks kolm okassiga okastraadiga keksu…… Kui silmad pisaratest ära kuivasid, suutsin purgi pealt veerida „sääse ja parmu hammustuste leevendaja. Ainult välispidiseks kasutamiseks. Allaneelamisel pööruda arsti poole”!! Johhaidiiiii. Jõin kibuvitsa teed ja arsti juurde ei läinud. Eesti mees ei käi arsti juures. Heaküll, hiljem ma siiski läksin ja sain antibiotsi kuuri peale, mis mu kõri endised mõõtmed taastas. Aga miks pannakse selliseid asju samasugustesse pudelitesse? Mis järgmiseks? Väävel või soolhape õllepudelis? Muuseas ühte kuramuse hapet olen ma kah endale kunagi eksikombel suhu tõmmanud, nii et pärast huuled varruka külge jäid… aga see selleks. Tagasi kalapüügi juurde.

Aegajalt end õlitades passisin vapralt korke edasi. Nipetnäpet midagi tilkus, aga oodatud nahkset kala mitte kusagil. Kui kala ei söö, söön ise. Sai kotist välja…..kus vorst on raisk? Vorst on seal kus vorst käib. Kodus külmkapis loomulikult. Pole hullu, minusugune mauk võiks nädal aega kah söömata olla. Liiati, saia ja maisi mul ju oli. Õhtu hakul kõrval paadis olev Jurka mõned kalad siiski sai, aga minu ümbrusest hoidsid nad kõik kaarega eemale.

Hakkas juba peris hämaraks kiskuma, kui naaberpaatkond end magama sättis. Mina panin valguspulgad korkide külge ja plaanisin tunnikese veel passida. Erki suust hakkas juba peaaegu norinat kostuma, kui järsku minu kork tegi midagi mida väike kala teha ei suuda…. Kadus poolenisti vee alla ja hakkas jõuliselt ühte suunda liikuma….. Selge… Linask kurinahk lõpuks kohal. Haage ja olemas. Võitles, mis ta võitles. Üritas, mis ta üritas rohtu pageda, aga lõpuks oli ta mul paadis. Esimene teadlikult püütud linask. Varem on kaaspüügina neid kalu ikka tuld. Tõsi, väikseid. See oli silma järgi nõks alla pooleteistkümne. Ei midagi erilist, aga parem kui päris nulli jääda. Herr Jurakas soovis mulle õnne edaspidiseks kakkumiseks ja hakkas sellise häälega läbi une lõrisema, et vesikupud tema paadi ümber kortsu tõmbasid. Karta on, et sinna mu tippvõtt kaduski.

Nüüd saabus tripi järgmine huvitav etapp. Kuidas magada lekkivas kummipaadis… Ma olen oma 33 väga seiklusrikka ja tegudekireva eluaasta jooksul ikka väga peenetes ja veel peenemates kohtades tukastanud, aga see öö kuulub kindlasti topp 25 hulka. Magasin lühikese kummipaadi istme peal, mis oma olemusel meenutas pigem kanala õrt, persse all loksumas vesi. Pehmenduseks kaasa võetud kalipsomaterjal oli päev otsa paadi põrandal old ja oli ligukalts. Seega, pehmendust ei old. Minu oskuste kiituseks olgu öeldud, et ma suutsin selle kõrre peal, magamiskotis olles, end ilma vette kukutamata vähemalt 50 korda ümber keerata. Kauem kui mõned minutid ei kannatanud ühe külje peal olla, kann hakkas huugama. Mingit moodi pidasin kella 4ni vastu, siis oli äratus ja hirmus kakkumine võis jätkuda. Uued söödapallid vette (kokku kulus kahe päeva peale u 6 kilo kuivaineid, lisaks siirup ja maisipurgid,) uued ussid konksude otsa ja juhmi näoga helendavaid korke passima. Mõned kribalad ja kogu ansambel. Erki ühe linaski sai, mina võisin kadeda pilguga seda ilmaimet ainult eemalt kaeda.

Kella 8ni pidasin vastu, rohkem mitte. Üle järve kuni kanalini oli nigu lõbusõit, siit hakkas jälle kulturismihõnguline kultuuri programm. Nagu niresse sõites puud peakohal kokku lõid, olid platsis parmud ja muud lendavad šaakalid. Vilunud liigutusega haarasin kotist bens 100 putukamürgi ja võidsin ennast sellega samamoodi kokku nagu eelmine päev õliga. Käed aerudele ja ujehhali. Sain paar tõmmet teha, kui tundsin, et käed oleks justkui aerude küljes kinni. Teadatuntud fakt, et see tänuväärne kiletiivaliste killer sulatab osasi plastikuid. Nüüd on teada ka see tõik, et tolle kummari aerude käepidemed kuuluvad sulavate kategooriasse…. Bläääääd!!! Kangutasin käed lahti ja edaspidi hoidsin ainult alumiiniumist kinni. See ei muutunud bensi mõjul plastiliiniks. Olgu öeldud, et parmudel oli 100st jummala savi ja need närisid mind ikka sellise isuga, et verd pritsis. Poolteist tundi vesiaeroobikat koos parmudega ja õnnelikult auto juures.

Juba kell 12 olin rõõmsalt Tallinnas ja minu 31 tundi kestnud kalastustripp oligi läbi nigut unenägu. Tõenäoliselt ei eksi need, kes mind napakaks või suisa debiilikuks nimetavad aga kurat ja 7 valget kivist inglit. Minu süda on rahul ja vaatamata kõigele olen ma omadega jummala rahul. Njahh, kala oleks võinud rohkem saada ja äpardusi oleks võinud vähem juhtuda…… Mis siis, need ongi asjad, mis annavad elule värvi. Läks seekord nagu läks, järgmine kord läheb paremini!!!



Tõstan värskelt klaasi valatud jääkülma õlle kõikide kalameeste terviseks ja tsiteerin raamatut „õngemees kalavetel” KÕRGELE HARRASTUSKALAMEESTE LIPP!!!!!





Oinas

3
Oinas - Forellikütt
Peipsi ahven, kaldalt kahlates.
 

Kommentaarid 2

Napsitrall | Pühapäev, 10. august 2014 22:16

Hästi kirjutatud. Hindeks pai. :-)

0
Hästi kirjutatud. Hindeks pai. :-)
Guest - pühavaim | Kolmapäev, 25. märts 2015 21:10

Hea!

0