Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Leechipüük. A ja B

Krt, vaikselt hakkab talv kätte jõudma, mul alles sügisene lubadus täitmata... Ehk siis leechipüük minu silmade läbi. Ütlen kohe ära, et ärge laske ennast pealkirjast segada, ma ei pretendeeri mingil määral õpetussõnade jagamisele. Seda enam, et kogemus on ju tervelt, khmm, kõvasti vähem kui pool hooaega... Üritan kirja panna enda nägemuse ja kuidas asi minul sujus (või siis ei sujunud) ja kuidas see kõik üldse algas.

Ühesõnaga, arvan, et kuskil umbes tänasel kuupäeval aasta tagasi oli see hetk, kui tekkis mõte leechipüük tõsiselt käsile võtta. Eks erinevates galeriides oli neid forelle ka üksjagu demotud, karvatuustid suu juures. Ja selle hooaja algul sai esimesed 5 kaani endale ka hangitud.

Ma siinkohal teen sügava kummarduse nende leechide autorile – krt, väljanägemine on nii, et sööks või ise, mis siis veel kalast rääkida...

Esimene valik on kusjuures mul veel hästi meeles – kaks valget (2,5 ja 3 grammi), kaks musta (2,5 ja 3 grammi) ning üks pruun (3 grammi). Eks mindki kummitab ikka sama asi – lant olgu raske, siis on teda hea kaugele-kaugele visata. Ohjahh. Hiljem jäid kõik leechid 2,5 grammi peale.  Aga see selleks.

Ja nagu ikka uute ja huvitavate asjadega, said nad kohe ka koha landikarbis... ning sellega paaril esimesel käigul ka asi piirdus. Ühel jõel, kus varakevadel sõbraga mõned korrad käisime, oli meil au leida üles koht, kus forellid parves olid. Vesi lausa kees, ei tea, mis tralli nad seal tegid. Lausa lust oli püüda, nagu kogretiigis. Vot ja selles kohas siis paar käiku hiljem oli ka esimene juhus leechid ära testida. Pöörlevaga võtsime mõned kalad välja (ei olnud see päev mõõdukaid, nii et tagasi kõik) ja rabamisi rohkem ei tulnud. Sisetunne ütles, et krt, selles augus on kindlasti veel mõni täpik alles... Ja panin otsa musta leechi. Vist teine vise oli see (esimene oli lihtsalt täielik fiasko), kerin – ja rabamine ning otsas, kuid läks ära. Ja kaks korda veel. Siis oli ka leechi jaoks pidu läbi. Töötab asi! Ent... No ei ole see. Ei olnud seda sisetunnet... Pöörleval on ikka konkreetne mäng, samuti voobleril. See karvatuust aga muutub vees hetkega siukseks rääbakaks ja selliseks ka jääb... Teadsin küll, et nõksutada vaja ja puha, no ei õnnestu. Ritva väristades kerin leechi – kuidagi eriliselt jõnksutades ronis see asi mööda põhja. Ja läks ta karpi tagasi.

Edasi jõudis vaikselt kätte kevad. Mitmed korrad sai käidud, ja ehkki leechid kaasas olid, jäigi nende rolliks vaid minuga kaasa reisida. Vaid korra panin ühel jõekesel otsa musta leechi. Sama teema. No ei oska mina sellest asjast mängu välja võluda. Eks vist sisetundes on kinni arvatavasti 90% tulemustest...  Ja ei muutunud mu sisetunne ka siis, kui täiesti lambist üks havinolk järsku konksu otsa kargas ja hetk hiljem koos leechiga lahkus...

Nüüd jätan ma vahele suure osa suvest. Pöörlevad said vatti. Sai teisi tuunitud üht- ja teist pidi, ja ei saa tulemuste üle kurta. Tunnistan ausalt, et mingist hetkest ma oma säilinud nelja leechi alati kaasa ei vedanudki. Vaid vahest, ja ka siis ei saanud nad sekunditki püügiaega.

Kord juulikuu lõpu poole seadsin aga taas sammud leechimeistri poole ja olin sealt lahkudes kahe pruuni, kahe halli ja ühe roheka leechi võrra rikkam. See oli asja füüsiline pool. Lisaks olin saanud hunniku häid näpunäiteid. Nii et olin valmis minema uuele ringile.

See on tegelikult üks huvitav jõgi. Üritan seal mitte liiga tihti käia, kala tuleb korralikult ja sekka viskab ka korralikke tegelasi. Proovin lihtsalt hoida seda kohta piisavalt „puhanuna”. Sel juulilõpu päeval (tähendab, sorry, kui panen ajaga vähe puusse. Mul pole märkmeid käe pärast, nii et kõik käib mälus sobrades. No ja kui oligi juuli lõpu asemel augusti algus või juuli keskpaik, ehk pole hullu) oli kõik nagu peab. Alustasin varavalges ja juba esimese sirge peal sain kena kotikala. Tagasi läks, kell ju liiga vara, tuleb neid veel. Pöörlevaga, millega muuga. Nii see kulges. Kala tuli palju. Kotikalu sai tagasi lastud hulgi. Ent tagasilöök tuli varsti – päike hakkas ennast ikka rohkem ja rohkem näitama. Ja ei aitanud ka tuunitud pöörlevad, ikka oli seda metallihelki rohkem kui vaja. Liigud vaikselt jões, teed suitsu ja vaikselt ropendad omaette, otsides pisut varjulisemaid kohti. Olin läbinud üle poole jõest ning tegelikult oli seljakotis ühtteist juba ka olemas. Päike siras nagu vana mölakas keset taevast. Ja siis lõpuks tegin ma selle liigutuse ära. Pöörlev läks karpi (tegelikult, et sealt enam mitte kunagi välja tulla, kui niimoodi literatuurselt võib öelda) ja hall leech läks landilõksu otsa. Justnimelt landilõksu otsa. Hiljem sain ma aru, et seda ballasti sinna vahele vaja küll ei ole. Esimene vise piki jõge teise kalda alla. Jõgi on keskelt tugevasti rohune, teise kalda all on sügavamad kohad. Paar ringi kerimist ja tugev pauk. Otsas, ja mitte kala, vaid KALA! Rammis paar korda lühidalt siia-sinna, siis pani piki jõge ajama. Lasin tal toimetada, kui järsku meenus... Aga oli juba hilja. Seal on jõe keskel üks eriti suur oksahunnik. Nojah, jalutasin sinna, tamiil oli tuhat pluss üks ringi ümber okste veetud... polnud enam ei kala ega leechi, loomulikult... Uus hall otsa ja edasi pommitama. Ilma lõksuta, seekord. Ja ikkagi... Midagi ei olnud päris see. Ehkki paarkümmend meetrit edasi ühes käänakus üks täpik paar korda mu kaani nuusutamas käis, läks veel äkki kümmekond viset, kuni ta lõpuks selle karvatuusti korralikult lõugade vahele sai. Esimene leechiforell käes! Ja alles peale seda tegin ma midagi, millest oleks tegelikult pidanud alustama.

Eks see kihk püüda oli nii suur, et ma ei pööranud tähelepanu isegi kõige elementaarsematele asjadele. See ei ole võnklant või pöörlev, et keri aga, küll ta mängib ise. Siin on vaja ise midagi teha. Ja kuna asi ei õnnestunud, siis sellest ka varakevadine pettumus... Nüüd, ehkki esimene kala oli käes, aga sisetunne veel kõike muud kui hea, ma lihtsalt seisin paigal ja hakkasin heleda põhja peal mängu testima. Pool aastat hiljem... Aga, ütleb ju vanasõnagi midagi parem hiljema kui mittekunagi kohta. Tegelikult, midagi proovimise moodi tegin ma ka tookord varakevadel, aga jummalast edutult. Milles siis asi oli?

Nüüd siis lõpuks selle pika mulina peale paar sisukat asja.

1.    Ritv kui selline. Mul oli varakevadel käigus fast-tüüpi 2,80 ritv, hästi pehme pitsiga. Suvel kasutasin ainult 183 cm, oluliselt jäigema ehitusega (ehkki samuti UL-ML) kaigast. Kuna leech peab saama suhteliselt tihedat nõksutamist, ei ole liiga vedel kaigas selleks sobiv. Ridvaga võid ju küll vehkida nagu pöörane, aga kogu see vibreerimine sumbub ridva enda „tõmblemisse” ja leechini jõuab vaid hädine värin. Jäigem ritv annab nõksutamise või tõmbed leechile ilusti edasi, eriti lühema viba korral. Eks see on natuke selline kompromissi otsimise teema. Väga lühikese vibaga on kaldalt mõnikord ebamugav toimetada. Samas, mina liigun vähemalt võimaluse korral enamus aega vees ja sel juhul pole pikka viba küll vaja.

2.    Mängitamine. Mul on olnud au korra ka leechimeistri endaga kalal viibida ja näha tema püügitehnikat. Tuleb tõdeda, et kasutame suhteliselt erinevat lähenemisviisi. Mina kasutan enamasti väikse amplituudiga ja hästi pidevat ning kiiret nõksutamist, kui guru teeb pikemaid ning harvemaid tõmbeid. Sellest tingituna on erinev ka leechi mäng. Minul ujub leech ühtlaselt lainetades, gurul lühikeste sööstudena. Sama oli mõlema korral see, et kerimine toimub mitte jõnksutades vaid ühtlaselt.

Aga selleni jõudmine võttis siiski natuke aega. Kui hea on praegu kirjutada, et „leech ujub lainetades”... Meenutan selle jutu alguses väljaöeldut: vees muutub see ilus karvatuust hetkega mingiks rämedaks rääbakaks... Katsu ta siis kuidagi mängima saada... Nii ma selles käänakus istusin ja loopisin ja kerisin ja jõnksutasin, kui ükskord tundus leechi vaadates, et nagu oleks talle midagi külge jäänud. Ent tähelepanelikult vaadates ei jäänud midagi silma. See rääbakas asi oli ISE kuidagi eriliselt kohev ja „hõljuv”. Uus vise, ja bingo! See mängib! Õrnalt ja väikse amplituudiga üles-alla liikudes tekkis olukord, kui leechi saba vees lainetama hakkas. Vttu kui ilus see tundus... Olin kindel, et see ei jäta täpikuid samuti ükskõikseks.

Ei lugenud, mitu kala ma sellel päeval leechiga sain. Neid tuli kaugelt ja tuli otse jalgade kõrvalt. Ning ei olnud ka päike enam „see vana mölakas” seal taevas. Ei olnud päikesepaistest lugu, kalad tulid ka kõige eredamast valguslaigust.

Nii see läks minuga. Oleks ma varem teinud selle mängitamise õppimise ära, ilmselt oleks ka varem leechidele üle läinud. Justnimelt üle läinud. Sest ehkki kuni viimase käiguni olid ka pöörlevad mul kalal kaasas, otsa ma neid enam kordagi ei pannud. Lemmikvärv? Vast hall, erinevad hallid. Ka pruunid toonid. Ühesõnaga sellised neutraalsemad. Mis puutub mängitamisse, eks asi natuke täiustus ja arenes järgmiste kordadega. Kuni selleni, et see „värin” kerimise ajal muutus ühtlasemaks, isegi proovisin värin + nõksatus tüüpi kerimist jne. Ütleme nii, et arenguruumi veel on palju. Sisuliselt kuu-poolteist saingi ju nendega püüda. Kevadel olen ilmselt kohutavalt roostes, siis on see õppimine jälle taaskord ahaa-efektidega äratundmisrõõm. Ei maksa seda viga korrata, mida mina tegin. Vaadake, mida see asjandus vees teeb ja mõelge, mida ta peaks tegema. Ning üritage seejärel ta panna tegema seda, mida te tahaksite, et ta teeks. Ka netist on saada häid videosid leechiga püügist. Tasub üldiselt natuke kodutööd teha, endal on hiljem lihtsam.

Üks kalajutt ka lõpetuseks ehk siis meeldejäävaim olukord leechiga (foorumis juba kirjeldatud. Aga kordamine on tarkuse ema). Jões on hauge. Kohati isegi päris palju. Vesi on üliselge. Ja ühe sügava kaldauurde juures on veel paar palki. Pikk vise seal mööda, eemalt on ilusti näha, kuidas mu leech nendest palkidest täpselt loetud sentimeetrite kauguselt mööda lainetab. Ja siis tulevad sealt süvikust LÕUAD. Ma ei arvanudki, et seal jões on nii suuri hauge... Kiire ja järsk liigutus, nig leech on õnnelikult nende lõugade vahelt väljas. Ega siis head ja töötavat leechi ei saa lasta haugi lõugade vahele, seda enam, et trossi ju ei ole... Haug tuli järgi, inertsist, ja pööras siis aeglaselt ringi. Hea, et spinna vette ei kukkunud. Forell. Kogu oma aus ja hiilguses. Ma ei hakka siin suurusega spekuleerima, igatahes see 2,37 kilone, mille hiliskevadel sain, oli ikka parajalt väiksem kui see koll. Aga kõik pole kadunud. Ma loodan, et see elukas on ikka aumees. Sõlmisin sealsamas kaldal temaga kokkuleppe (ehkki ühepoolse), et kohtume järgmine aasta uuesti.

3 kuud on veel jäänud...

6
Soomes kalu hirmutamas
Talvehooaeg algas meite maal
 

Kommentaarid 5

Jeekim | Esmaspäev, 05. november 2012 14:46

Tänu sulle, et nii varjujäänud teemal kirjutasid.
3 kuud on veel jäänud...
Pakasega, kui jäätuvad rõngad ridval, kipub ka leech jäätuma ja muudab püügi liiga tülikaks.

0
Tänu sulle, et nii varjujäänud teemal kirjutasid. 3 kuud on veel jäänud... Pakasega, kui jäätuvad rõngad ridval, kipub ka leech jäätuma ja muudab püügi liiga tülikaks.
ceemic | Esmaspäev, 05. november 2012 22:14

Siinkohal oleks paslik öelda tänusõnad just Aapuale ja Jeekimile.
Aapua uskumatu kogemus "minu" jõel sundis mind ikka leechi ära proovima.
Ja täpselt viimaseks hooaja päevaks olid tuustid käes.
Hommikul kulus vist ~15 minutit esimesest leechi otsasidumisest, kui kilokala kaldal oli.
Võimalik, et eksin, kuid tundus, et see "õige" mängitamine tuli mul kohe välja.
Ka mina kasutasin tehnikat, kus kerisin ühtlase aeglase kiirusega ja ridvatipu mängitamisega "mängu" leechile üle kandsin. Ritv ise tundus just mõnus selle jaoks - 2,40m 0-10g testiga. Oluline on vast ära märkida ka see, et kasutasin nööri, mitte tamiili. Võimalik, et veniva tamiiliga võib see mängurütm veidi korrektuure vajada...

Aga kena kirjatükk, Aapua!

0
Siinkohal oleks paslik öelda tänusõnad just Aapuale ja Jeekimile. Aapua uskumatu kogemus "minu" jõel sundis mind ikka leechi ära proovima. Ja täpselt viimaseks hooaja päevaks olid tuustid käes. Hommikul kulus vist ~15 minutit esimesest leechi otsasidumisest, kui kilokala kaldal oli. Võimalik, et eksin, kuid tundus, et see "õige" mängitamine tuli mul kohe välja. Ka mina kasutasin tehnikat, kus kerisin ühtlase aeglase kiirusega ja ridvatipu mängitamisega "mängu" leechile üle kandsin. Ritv ise tundus just mõnus selle jaoks - 2,40m 0-10g testiga. Oluline on vast ära märkida ka see, et kasutasin nööri, mitte tamiili. Võimalik, et veniva tamiiliga võib see mängurütm veidi korrektuure vajada... Aga kena kirjatükk, Aapua!
raikoj | Neljapäev, 15. november 2012 15:41

Hea lugemine.

Umbes sama kehtib ka toruputukatega püüdes. Püüan muidugi 6-8 grammiste Eumeri toruputukatega tavaliselt. Nendega saab natuke täpsemaid ja pikemaid viskeid teha. Mis ma tähele panin, oli see, et pikkivoolu kerides on paremad tulemused kui üldse mitte mängitada. Võib-olla harva lihtsalt kerge paus kerimisse teha, samal ajal ritva natuke ülesse tõstes. Allavoolu visates, takistuse alla ujutades, ma mängitan teda ridvaga väga tihedalt ja tagasi kerides teen tihedaid pause. Ka see on häid tulemusi andnud.

Mis mul aga probleemiks oli alguses, oli kalade kaldale saamine. Ei suutnud korralikult haakida või rabeles kala ennast lihtsalt lahti. Väga suuri kalu käis ikka otsas. Hiljem panin muidugi tähele, et aitavad väga jõuline haakimine ning konksu ei tohi mitte tugevalt toru sisse suruda, vaid panna ta torusse nii, et ta väiksemagi puudutuse peale sealt kohe lahti tuleb.

Panin veel tähele, et väga kohvise veega, kui on tunne, et kala on ilmselt kusagil mujal, siis tegelikult ei pruugi ta olla mujal ja toimib heleroheline või oranz toruputukas. On ka mehi, kes soovitavad siduda konks väikese trossi külge, et haugid pahandust ei teeks ja et putukaid lihtsam vahetada oleks, aga minu arust vähendab see ka tuntavalt forellivõttu.

Järgmine hooaeg katsetamine jätkub. Parimaid tulemusi andis toruputukas enne ja pärast ühepäevikute aega. Ühepäevikute ajal eelistan endiselt väikest pöörlevat ja sügisel voblerit. Muidugi ma ei tea, mis mõtted pähe veel võivad selle aja jooksul tulla...

0
Hea lugemine. Umbes sama kehtib ka toruputukatega püüdes. Püüan muidugi 6-8 grammiste Eumeri toruputukatega tavaliselt. Nendega saab natuke täpsemaid ja pikemaid viskeid teha. Mis ma tähele panin, oli see, et pikkivoolu kerides on paremad tulemused kui üldse mitte mängitada. Võib-olla harva lihtsalt kerge paus kerimisse teha, samal ajal ritva natuke ülesse tõstes. Allavoolu visates, takistuse alla ujutades, ma mängitan teda ridvaga väga tihedalt ja tagasi kerides teen tihedaid pause. Ka see on häid tulemusi andnud. Mis mul aga probleemiks oli alguses, oli kalade kaldale saamine. Ei suutnud korralikult haakida või rabeles kala ennast lihtsalt lahti. Väga suuri kalu käis ikka otsas. Hiljem panin muidugi tähele, et aitavad väga jõuline haakimine ning konksu ei tohi mitte tugevalt toru sisse suruda, vaid panna ta torusse nii, et ta väiksemagi puudutuse peale sealt kohe lahti tuleb. Panin veel tähele, et väga kohvise veega, kui on tunne, et kala on ilmselt kusagil mujal, siis tegelikult ei pruugi ta olla mujal ja toimib heleroheline või oranz toruputukas. On ka mehi, kes soovitavad siduda konks väikese trossi külge, et haugid pahandust ei teeks ja et putukaid lihtsam vahetada oleks, aga minu arust vähendab see ka tuntavalt forellivõttu. Järgmine hooaeg katsetamine jätkub. Parimaid tulemusi andis toruputukas enne ja pärast ühepäevikute aega. Ühepäevikute ajal eelistan endiselt väikest pöörlevat ja sügisel voblerit. Muidugi ma ei tea, mis mõtted pähe veel võivad selle aja jooksul tulla...
hannes | Neljapäev, 22. november 2012 21:45

Tõesti huvitav lugemine, 5+

0
Tõesti huvitav lugemine, 5+
allu0 | Pühapäev, 05. jaanuar 2014 17:41

Minusugusele algajale väga palju head ja huvitavat infot. Muidugi on hea lugeda ka sisukaid ja inforohkeid kommentaare

0
Minusugusele algajale väga palju head ja huvitavat infot. Muidugi on hea lugeda ka sisukaid ja inforohkeid kommentaare ;)