Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Kohtumine kaunitariga

Kuna töid-tegemisi on sel aastal paljuvõitu ja kalapüük on tiba tahaplaanile jäänud, siis eile seadsin alles teist korda sammud jõe äärde. Ilm oli mõnusalt pilvine, veetase OK (arvestades vihmasid, kartsin hullemat), putukaid-mutukaid vähem kui kuu tagasi ja ka temperatuur talutav.
Kõndisin jõe poole. Õigemini koperdasin sentimeetri haaval jõe poole - vihmad olid pannud taimestiku niimoodi vohama, et selles rägastikus saaks vabalt vändata Tarzani filmi uue osa ja keegi ei saaks aru, et tegemist on meie armsa Maarjamaaga :)

Kalapüük ise kujunes omamoodi meeldejäävaks. See tähendab, et 95% oli täiesti tuim andmine ja mitte ühtegi võttu.......kuni......

.....liikusin mööda vihmametsa ja nägin enda ees ilusat sirget & sügavat kanalit. Magus koht pika viske tegemiseks. Sarnastest kohtadest olen varem selle jõe peal kena kala saanud. Hakkasin viskekohta hiilima. Esimene samm - nätaki kopra urus! Vaikne ropendamine. Kaks sammu edasi - nätaki uues kopra urus! Kõvem ropendamine. Asi selge, selle sirge pealt ei tule enam midagi, kõik kalad on juba teel Soome lahe poole.

Süda ja hing frustatsiooni täis, tegin igaks juhuks viske. Võte toimus kohe, kui lant veepinda puudutas. Hetkega oli aru saada, et kala on suur. Samas ei osanud ma arvata, et ta nii suur on, kahtlustasin pigem kilokanti isendit. Võitlust väga ei toimunudki, kerisin ta vaikselt siduriga mängides enda juurde. Siis nägin kala. Suur, ilusa täpilise mustriga jõeforell. Kuna vees ujuvate kalade kaalu pakkumine on nagu põie pealt ilma ennustamine, siis ütleme kodurahu huvides, et kaal jäi 1 ja 2 kilo vahele (vihje - selle skaala "tagumine pool" on "soojem" :)

Nüüd oli vaja kala kaldale saada. S**t ülesanne, kuna kallas oli suht kõrge ja kala nii suur, et niisama kaldale tõsta ei olnud võimalik. Järgneval hetkel toimus mitme halva asja kokkulangemine. Otsustasin vette astuda, et kalal kratist kinni haarata. See oli viga. Järsu kalda tõttu koperdasin vette (peaaegu oleksin vette kukkunud). Samal ajal hoidsin tamiili liiga pingul ja ka kala hakkas just minu koperdamise ajal rapsima. Potensiaalset rekordkala jäi meenutama vaid lahtitõmmatud landilõks. Siinkohal tahaks tervitada neid mehi, kes on sellise sitanikatsi tootmisesse andnud. Muidugi ise ka loll, et poest enne läbi ei läinud ja korralikumaid ei ostnud.

Seisin nukra kivikujuna kalda ääres...kahju, et ma suitsumees ei ole - sel hetkel oleksin hea meelega ühe sigareti teinud. Kala tuli veel "hüvasti jätma" - kahel korral tõusis ta pinnale ja üritas Poola lanti moka küljest lahti rapsida.
Edasine käik möödus vahejuhtumiteta. Vegetatsioon läks aina metsikumaks ja korra suutsin üle pea kõrguvate taimede tõttu isegi jõe ära kaotada.

Oli aeg võtta suund kodu poole. Kes teab, ehk kohtun uue sõbraga veel ja saan isegi oma killerpoolaka kätte. Unistada ju võib.... :)

2
Talvehooaeg algas meite maal
Täpikujaht 2012 vol 4 - Üht uut jõge avastamas (lü...

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid 1

aapua | Kolmapäev, 25. juuli 2012 20:33

referaat eilsest telefonivestlusest - kui selline kala on otsas, ei siis ole õpikutarkusega midagi peale hakata. Ikka vaja vaadata, kuidas hetkesituatsioon kujuneb ja usaldada oma "x-ndat meelt". Seekord jäid sa kaotajaks, noh, aga arvesta, et kui sa temaga järgmine kord kohtud, on ta juba jupike kaalus juurde võtnud!!!

0
referaat eilsest telefonivestlusest - kui selline kala on otsas, ei siis ole õpikutarkusega midagi peale hakata. Ikka vaja vaadata, kuidas hetkesituatsioon kujuneb ja usaldada oma "x-ndat meelt". Seekord jäid sa kaotajaks, noh, aga arvesta, et kui sa temaga järgmine kord kohtud, on ta juba jupike kaalus juurde võtnud!!!