Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Karjala koskedel

Põhjala — see elab meie kujutluses lõpmatute tundrate, lumelagendikkude maana, kus uhkelt veiklevad virmalised ja kihutavad nende valgusel kerged põdrarakendid.

Kuid on ka teine, suvine põhjala sinakashallide kaljuseljandike, pruunikate soode-rabade, tumeroheliste metsade ning metsade põuest vastuvälkuvate vetega.

Nõukogude autonoomses Karjalas loetakse nelikümmend tuhat järve, peale selle lõpmatul hulgal jõgesid, virdasid, joomi, mis ühendavad järvi, nii et kujunevad terved tohutud järvistud, vesistute süsteemid, mis igast küljest piiravad metsaga kaetud kaljuseljandikke otsekui meri. Lennukist vaadates on tihti raske eristada, kas süleleb maa vett või kergitab vesi oma sügavustest kühmukesi, mida nimetatakse maaks ..

Karjala sisevete suurejoonelisest olemusest, nende majanduslikust tähtsusest loob ehk pildi see, kui teada, et kuuekümne kuuendal laiuskraadil asuvast Louhist kuni kuuekümne teisel laiuva Oneegani on suur osa järvi loode-kagu suunas üksteisega nii või teisiti ühenduses. Rääkimata muust, peaks iseenesest selge olema säärase mõõtmatu vesistu kalamajanduslik tähtsus.

Kala pärast siin senini pole muret tuntudki: püük oma tarbeks on järvedes lubatud ka võrkude ja mõrdadega. Head kala — järvelõhe, siiga, harjust —, aga muidugi ka koha, haugi ja ahvenat on jätkunud seni igaühele. Kuid tööstuse ja tehnika pealetung loodusele areneb siingi säärase hooga, et Petrozavodski õngemehed ütlevad: kui kala tahad saada, tuleb sõita kaugemale, põhja.

Põhja, Kalevala (end. Uhtua) rajooni, Kuitti järvele suundus ka meie, eesti kirjanike grupi kalastusretk, mis toimus 1968. aasta augustis. Kolm tundi väikesel kahe mootoriga lennukil ja oleme Kuitti-järve kaldal. Tundi paar hiljem kaatriga järvel. Ja õhtu eel püügikohtade läheduses, Kesk-Kuittijärve selles edela-lõukas, kuhu suubub vird Ülem-Kuittist.

Sõna «virta» ei tähenda õieti jõge, vaid veejoomet, voolu, mis ühendab omavahel kaht või mitut järve. Suurte järvede vahelised virrad on tihti algusest lõpuni ühesuguse laiuse ja sügavusega, vee liikudes neis loomulikult madalamale. Kõik kolm, Ülem-, Kesk- ja Alam-Kuittijärv, on virdadega ühendatud ning saadavad oma veed Kemi jõe kaudu Valgesse merre. Enne paisutamist ja hüdrojõujaamade ehitamist pääses merekala vabalt järvedesse. Tänapäeval sõltub kalarikkus järvedes ainuüksi nende eneste taastootmise võimest. Liikide poolest ei ole need põhjala järved rikkad, kuid vääriskala poolest kuulsad küll.

Et aeg oli vägagi piiratud, otsustati õnne katsuda meile haruldase kala — harjusega — ning rakendada kõige «efektiivsemat» püügiviisi — lantimist. Kaljuselt, võsasse ja rägasse kasvanud kaldalt landiloopimist pidasid kohalikud asjatundjad tühjaks enesevaevamiseks. Popsutati kohale mitu päramootoriga paati ning ühe kalaõnni juures, mis valiti ööbimiskohaks, asusid spinningistid üle paatidesse. Lahtises järves ei peetud vajalikuks lanti märjakski teha — kihutati edasi virrasuhu, Enonsuu koskedele.

Koski on mitmesuguseid. Kus vesi kõrgetest astangutest alla tormab, tekivad joad. Kus kaljukaldad veesängi kitsaks suruvad — metsikud, vahutavad, käredad. Kus aga vool tõkestub rünkadel ja kärkadel, järjest mitmeid kaljurindeid või kivistikke peab ületama, seal valguvad veed laiali, otsivad kivide vahel teed, karglevad mööda astanguid, eksivad vahel põõsastikkugi ning ajavad jõesängi laiaks, vahel ka nii madalaks, et paadisõiduks tuleb otsida kitsaid väilu. Just seesugused, kivide- ja kariderohked, kuid paadiga siiski läbipääsetavad, on mitmeastmelisod Enonsuu kosed. Kus kivide ümber kihab ja kohab, alamal aga nagu litreid loob, seal voolusabades armastabki seista, vahel ka parvedena loovida tugev, võitlushimuline iludus — harjus. Putukaid jahtides teeb ta seal vahel nii toredaid poogenhüppeid veest välja, et vikerkaarevärvid ta harali, sõjakalt püsti seljauimel välgatavad.

Tol kaheteistkümnenda augusti õhtupoolikul oli ilm hall ja morn, tuuline pealegi. Ükski kala end ei näidanud. Silmitsesime enne kärestikkudesse tõusmist hoolega 200—300 m laiust koske.. Asjata. Kohalik vana harjusekütt Nikolai Popov vangutas pead: säärase ilmaga võib kergesti «kirveks» jääda. Aga lõi siiski mootorile hääled sisse, juhtis paadi mööda sügavamaid voole, mis ei ulatu üle 0,5—1,5 meetri, «mäkke» minema. Vee langus kilomeetri kohta on siin ehk 2—3 meetrit, muidugi mitme ebamäärase astanguga. Sõidutee nii siksakiline ja kõver, lihtsalt ühest kaldast teise laveerimine, et võõral ei tasu ülesminekuga katsetadagi — kivisse koksamise ja ümberpaiskumise oht varitseb igal sammul.

Püüki oleks võinud, teadagi, alustada ka kose all keeristes. Kuid peetakse praktilisemaks peale hakata ülalt, kosepealsest neelust. Seal, esimeste astangute eel, tabatavat teinekord kõige ilusamaid kalu, ka lõhesid ja hauge. Teiseks liigutakse ülalt alla voolu kandel, ilma mootorit käivitamata, paati vaikselt aerudega juhtides, et kala mitte hirmutada. Niimoodi kosest alla liueldes ning paati aeg-ajalt kas aerudega pidurdades või kivi taha kinni ajades püütakse ka kunstkärbse või mis tahes loomuliku söödaga. Sel puhul kasutatakse pikka tugevat ritva ja ridvast mitte pikemat nööri, et võtnud kala kohe veest välja tõsta ja paati lennutada, sest püüdja liikumiskiirus on suurem kui rulli sissekerimise võime, nöör lõtvub kergesti ja kala vabaneb õngest. Liiatigi peab koske tundev paadimees kogu aeg valvel olema,tõsist tööd tegema, et mööda põigelda kividest ja rünkadest. Et aga vool on küllalt kiire, ollakse paarikümne minutiga ikkagi kose all ning tuleb alustada uut ülestrügimist, et otsida teisi läbipüüdmata voolujooni. Neid on õige mitu, mitmes variandis.

Lantimisel peetakse aega ja energiat säästvamaks püüki peatuste või ristlemistega koses. Neeluala läbi proovitud, juhitakse paat mõne suurema kivi taha või rünka otsa — kui ankrut ei ole (ja ega seda siin paljudel paatidel polegi, ka meie omal ta puudusi) —, landitakse ümbrus läbi ning korratakse sama operatsiooni mõne teise soodsa asendiga kivi juures. Osavalt ühelt kaldalt teise laveerides on nõnda võimalik üheainsa allatuleku jooksul läbi püüda kogu kose ala, vähemalt ilusamad voolud. Selle strateegia võttis kasutusele ka meie paadijuht. Kahetunnist õhtuaega ei tohtinud tühisõitudele raisata!

Püük ise toimub lühikeste (10—15 m) heidetega päri- või poolpärivoolu. Kauged või ülikauged heited on tarbetud — lihtsalt landisurm. Vool kiilub landi kivide vahele kinni ja viib paadi säärase kiirusega alla, kui see päästma minekuks lahti lasta, et nöör tuleb paratamatult katki tõmmata — kui ei taheta seda lisaks landile kaotada. Pealegi on kaugel allavoolu haagitud kala enamasti kaotatud kala, sest üle kivide või madalikkude kerimisel leiab ta alati võimaluse kuhugi vastu koksata ja ennast vabastada. Kerge (5—7 g) pöörlev 2—3 sm pikkune landike (lusikas!), 0,3—0,35 tamiil, elastne klaaskiust ritv ja statsionaar- või abumatic-rull on kärestikus kõige kohasemad tööriistad. Muidugi ilma raskuseta nööril ja traat-lipsuta, sest harjus võtab lanti mitte sügavas vees, vaid kõige sagedamini otse veepinna all, 10—30 sm sügavusel, peamiselt voolusabades, kus tema lihastejõud veesurvest üle käib, kus ta end koduselt tunneb.

Harjuse võtmine on järsk ja tugev. Haakimine tihti tarbetu, sest voolus landile järele sööstev kala haagib end ise külge. Kuid — ettevaatust! Niipea kui nöör hetkeks lõtvub ja spinningist kohe reageerida ei suuda, on kala ka lahti. Juba mitu meetrit lähemale keritud kaladestki kaob landi küljest umbes iga kolmas ... Kahe-kolmesajagrammised tulevad enamasti pärale, aga seitsme-kaheksasajalisi õnnestub vastuvoolu harva paadini vedada. (Võib-olla mõned seepärast eelistavadki pika ridvaga «tõstmist».) Sest harjuse lihajas suu on pehme, tema saltod jõulised ja meeleheitlikud, vooluses kisub ta hõlpsasti ise oma suu katki, rääkimata hoolimatust tirimisest. Kaotustega nendes tingimustes tuleb ette arvestada. Kahekümne kolmest võtust õnnestus mul paati tuua neliteist kala. Seda küll ilma kahvata, peamiselt tänu ülinõtkele ridvale. Jäigema ridva juures võivad kaotused olla veelgi suuremad, nagu näitasid teise samas paadis töötava kohaliku mehe tulemused. Võttusid oli tal ligemale sama palju, aga kalu tõi paati ainult kolm. Ja vandus isegi, et unustas kahva...

Kuid peenel nööril ja ülikergel rakendil on ka omad puudused — võitlus lõhega lõpeb püüdjale kurvalt. Lasksime paari hommikutunni ajal lahti kolm juba landis, hästi äraväsitatud kala. Paadimehel, kes üritas käega võtta, lipsas esimene paadi alla ja nöör katkes seal, teine tegi enese lahti kivisse toksates. Minul õnnestus oma viiekilone küll kärestikust välja juhtida, üle saja meetri võtukohast eemale, suhteliselt vaiksesse vette talutada (paadimees sõudis!), kuid seal sattus paat vastu kivi, kala ehmus, tegi hüppe, mina aga samal ajal komistasin, vist jäi pöialgi pidurile ja 0,3 tamiilike ei pidanud pinget vastu.

Et 3—5-kilosed lõhed on siinsetes vetes harilikud, näib mõistlik olevat töötada kahe spinninguga vaheldumisi: peenikese nööriga madalamates vooludes harjust lantida, sügavamates ja lõhe-kahtlastes kohtades aga haarata teine, kus on peal 0,5—0,6 nöör, et olla igaks juhuks valmis. Teine paatkond, kus oldi varustatud kahvaga, tõigi kose neelu pealt ära 3,5-kilose lõhe, samal ajal kui meie omad läksid, ütlemata jällenägemist ...

Too õhtu ja hommik, mil kahel eesti kalasportlasel avanes võimalus Enonsuu kosel õnne katsuda, juhtusid ilma poolest täiesti lootusetud: jäine kirdetuul hootiste uduvihmadega, vaevalt kümme kraadi sooja, nii et kasukaski vilu hakkas ja käed külmetasid. Kõige suurematel optimistidelgi puudus usk kalaretke õnnestumisse. Ent ometi tõmmati kahe paadi ja viie mehe peale kuuetunnise püügiaja jooksul kosest välja 17 harjust, 5 havi, mõned ahvenad ja üks 3-kilone järvelõhe. Asjatundjate meelest sealsetes tingimustes tühine, ühe mehe päeva-püük. Aga kokku võttes nõustusid nemadki, et säärase ilma kohta — korralik. Kutsuti lahkelt tagasi, uuesti proovima. Nii nädalaks või paariks, et saaks valida ilma, katsetada mitut püügiviisi.

Suurim tänu, Karjala sõbrad! Ehk tulemegi. Ja kui mitte meie, siis teised mehed meie poolt. Sest lend Tallinnast Põhja-Karjalasse üle ühe päeva ei kesta; — kui kõik on ette korraldatud.

Kalevala rajoonikeskuse kogenumaid õngemehi Nikolai Popov naerab, kui küsime, et mida säärasele retkele kaasa võtta:

— Kõik, mis kalaretkel vaja võib tulla ... Kaldametsast leiab üksnes peavarju (kalaõnne jagub), lõkkematerjali ja marju. Inimesed jäävad kaugele, neile ei maksa loota... Kala võib saada, võib ka mitte saada. Aga sool peab igaks juhuks kaasas olema. Kui saab kirjut kala, tuleb soolata, ei saa — tuleb valget keeta. Ja uhhaa ilma soolata, no teate ...

Teame. Seepärast mõeldagu minnes eeskätt riietusele, riistadele ja soolale. Kõik muu on juba õnneasi.

28. detsember 1968

R.Sirge

Raamat: Õngemeeste meenutusi. Tallinn 1969

1
Mere ahvenad, hooaeg algas. (Sea Bass)
Täpikujaht 2012 Vol 1 - Avapauk

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!