Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Hooaja skoor avatud

Tehtud!

Tuul oli küll valelt poolt ja olin juba leppinud mõttega, et lähen hoopis jõe äärde nädalavahetusel. Siiski mõtlesin vaikselt ühe koha peale mere ääres, kus sellise tuulega kala võiks olla ning kui sain teada, et pealelõuna on vaba, otsustasingi sinna minna.

Suurem osa merekaldast oli peegelsile ja tegin paarikildise jalgsimatka. Koht kuhu välja jõudsin oli paljutõotav. Läksin põlvini vette, tegin paar viset, astusin kuidagi libeda kivi peale ning käisin selili vette. Pean tunnistama, et see nii tohutult ebameeldiv ei olnudki, pigem meeldivalt värskendav - esialgu. Kuna olin nii kaugele juba tulnud, siis otsustasin natuke ikka veel proovida.

Järgmise koha peal sain ainult kaks viset teha, kui sain aru, et midagi on otsas. Esialgu tundus väike kala olevad, aga kui peletis mind nägi lõpuks, pani sellise hooga minema, et siduri ragin ei tahtnudki ära lõppeda. Vana kettaga oleksin ilmselt ta'st ilma jäänud, aga uuel kettal on võitlus sidur ja seda sai ilusasti timmida. Võib-olla viis minutit väsitasin teda, aga ilmselt oleks pidanud kauem, sest kui teda välja hakkasin võtma, oli kalal veel eluvaimu piisavalt sees. Lausa ime, et ma ta kätte sain.

Kuna olin kaldast piisavalt kaugel, siis proovisin kohapeal tegutseda. Tõstsin kala kivile, lõpused läbi ja hakkasin juba foto peale mõtlema - muidu keegi ei usu ju. Kui haaret veidi lõdvendasin pani kala minema, hea et lant veel suus oli. Otsustasin, et peab ikkagi kaldale minema, aga siis avastasin, et ma ei olnud üldse enam arvestanud võimalusega, et kala võin saada. Proovisin teda siis saastamarketi prügikotti panna. Nii kui ta kotti tõstsin, läks selle põhi katki ja kala kukkus vette. Õnneks selleks ajaks oli ta juba piisavalt uimane ja sain kätte. Spinning muidugi lendas samal ajal kui ma kala taga ajasin vastu kive.

Võtsin siis lihtsalt lõpuste alt kala tugevalt haardesse ja koperdasin kaldale. Panin kala kuidagi katkisesse kilekotti, aga siis avastasin, et see ei mahu mu micro-seljakotti. Kuidagi sain ta ikkagi panna sinna, nii et saba jäi välja. Läksin tagasi püüdma ja umbes viie viske pärast ujus üks sama suur järgi. Kuna päike paistis vastu, siis märkasin teda alles hetkel kui hakkasin lanti välja tõstma. Pommitasin veel veidi, aga adrenaliini langedes tundsin, et supluse värskendav mõju hakkab kaduma. Koduteel astusin veel külapoest läbi, kus abivalmis müüjanna aitas kala ära kaaluda. 2,5 kg on kindlasti isiklik rekord.

Kogemusi on ikka maruvähe veel. Kui kala otsa tuleb, siis suudan juba natuke väsitamisele keskenduda. Kui kala kätte hakkan võtma, siis näen ainult kala. Ei näe kuhu astun, ei näe kuidas spinningut hoian. Fotokas on ka kurjast. Ja normaalses suuruses seljakoti pean muretsema - praegused on kas liiga väikesed või liiga suured. Oleks külma närvi olnud - oleksin kala ilusasti ära väsitanud, kotti tõstnud ja kohe edasi püüdnud. Aga eks see tule aastatega.

Vastava landi olin vahetult kalaportaali e-poest kätte saanud: Hansen Lotus R/H 18g. Lant lendab isegi vastu tuult kaugele, kolmik ja topeltrõngad on väga head.

Pilt kalast on siin.

2
Vaikus, tuul, torm ja ...
Mere ahvenad, hooaeg algas. (Sea Bass)
 

Kommentaarid 1

aapua | Laupäev, 28. aprill 2012 07:23

Ilus kala! Eks selle adrekaga kipub jah nii olema, et keskendumine on vaid ühele asjale ja igasugu koomilisi juhtumeid võib tulla...

0
Ilus kala! Eks selle adrekaga kipub jah nii olema, et keskendumine on vaid ühele asjale ja igasugu koomilisi juhtumeid võib tulla...