Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Guruga Forelle jahtimas 22 juuni 2011


Sedapuhku sai täpikut taga ajama minna koos teada tuntud forelliguru Hannesega. Samale jõele kus ta eelmine kord oli kohtunud ehutava lõriseva ja löriseva monstrumiga. Nagu ta ise juba mainis, siis kartis ta, et mul on idee talle väike vimka visata. Tõsi ta on. Nagu plaan lukku läks, et koos kalale minek, siis minu peakeses küpses plaan, kuidas ma forellide isandal püksid paksu täis ehmatan. Plaan oli järgmine: kuulen Hannest eemalt lähenemas, peidan ennast võssa või sambla alla või kuhu iganes, käivitan kaamera, ootan kuniks ta minust meetri või paari kaugusel on ja siis hakkan lõrisema ja kargan talle kallale. Hiljem aitan tal käest minema visatud varustust võserikust otsida ja vaatan kahjurõõmsalt irvitades eemalt pealt, kuidas ta jões oma pükse peseb. Paraku läks sedapuhku plaan vett vedema.
  Nüüd kõigest lähemalt.   Master forell pani mu autost maha tükkmaad sellest kohast eemal, kust ta ise püüki alustas. Nagu hiljem selgus oli see vahemaa liiiiiiiga pikk! Igatahes pugesin kummipükstesse, seadsin rulli ridvale, lant nööri otsa, videoprillid ninale ja sammud võpsiku poole. Minutit 15-20 ja olingi vee ääres. Kahjuks vee algusega võsa ei lõppenud ja püügiks esmatähtsa toimingu ehk viske tegemiseks seal ruumiga kiita ei old. Ukerdasin okste vahel, müttasin põlvini mudas ja kirusin nii mõttes kui valjuhäälselt Hannest, kes mu säärasesse jumalapoolt hüljatud paika toonud oli. Mõned viske kohad siiski leidsin ja ühest, üllatus üllatus suutsin isegi kala otsa saada. Juhtus see kusjuures nii kummaliselt, et imestan väga, et kala sealt otsa tuli. Nimelt trügisin ma läbi võseriku jõeni ikka suht kärarikkalt ja kohmakalt. Olin enam kui kindel, et siit küll midagi ei saa. Seda suurem oli imestus kui lanti kerides minust meeter maad eemal nägin korraliku tähnikut lanti haaramas. Oli teine silmajärgi 40 pluss CM. Ja jäigi kohe otsa. Mõtlesin, et olen omastarust ilgelt kaval ja nutikas ja tõmban ta kohe hopsti kaldale ära. Tõmbasingi. Saingi kaldale. Jõudsin juba rõõmu tunda, kui kala mega hüppe tegi ja peaees tagasi vette kukkus. Nu las minna, kohe kerin su uuesti välja mõtlesin ja hakaksin kerima. Imestus oli keskmisest suurem kui ma nüüd nägin et lant mul oopis seljataga puu otsas on. Oli teine kaldale tõmbe hetkel suust ära tuld ja vuhinaga nii kiirelt mu selja taha lennand, et ma pold arugi saand. Jätkasin retke. Kuna mina liikusin alla voolu ja Hannes vastu voolu, siis kahjuks ei old mul võimalik vees liikuda, kuna vee läbipaistvus muutus mudaga nulliks ja nii vist väga kala ei saa. Järsku kuulen raginat. hihihiiii, itsitan omaette ja peidan ennast vaikselt sõnajala puhma taha ootele. Ragin jätkub aga lähemale oluliselt ei tule. No mida kuradit ta seal nii kaua jändab kirun endamisi aga püsin peidikus edasi. Lõpuks pole ei krabinat ja pole Hannest kah. Hõikan. Vaikus. Oli vist hoopis õige lõriseja või krt teab mis elukas, keda ma seal varitsesin. Joppas et omaenda pükste täislaskmist filmima ei pidanud..... Vahepeal helistab Guru ja teavitab, et tal paar ära minekut ja üks mõõdukas juba kotis. Tubli poiss! Rooman edasi kui näen väiksemat sorti elumaja suurust kopra pesa. Loodan oma jalgade mitte otsast kaksamise huvides, et peremeest pole kodus ja möödun osmikust. Järsku läheb jõgi kaheks. Kuna minu arust tundub õige olevat too teine haru, mille juures mina paraku ei ole, siis ületan esimese oja ja rühin edasi. Jõgi jälle kaheks!! lõpuks on seal suur hunnik niresid ja mine võta kinni millist mööda edasi minna. Ukerdan seal munadeni mudas nagu pool halvatud merisiga zelatiini sees kui jälle telefon vibreerib taskus. Krt nagu mul enda soost päästmisega veel vähe tegemist oleks. Kougin aparaadi siiski taskust välja ja saan teada, et Meister on üle kilose välja kangutand. Ei no tore tore!!!! Minu saadab kesa peale kirvega kurge tapma ja ise nopib õigest kohast kiloseid välja. Pole hullu, küll sa hiljem pükse pestes kahetsed et mu sellisesse paika saatsid!! Lõputu ukerdamine võsas, kraavides ja mülgastes, mille kirjeldamisel ma rohkem ei peatuks. Äramärkimist väärt on veel fakt et vahepeal jäi lant teise kalda lähedale kinni. sumpasin landini. käärisin käise nii palju ülesse kui võimalik ja päästin mepsi (hiljem jäin tast ikka ilma) paraku sai selle toimingu juures märjaks ka mu telefon. Põrutus ja veekindel my ass!!!!! Juhtus nii, et järgmine kõne Hannesega nägi välja nii, et mina teda kuulsin aga tema mind kuulis nii, nagu oleks mu telefon muda all ja mu enda suu seda sama paska täis. Veel üks kõne, mille käigus sain teada, et on saadud veel üks korralik kala aga kuna teine pool mind ei kuuld siis ei saand ta aru ka sajatustest mis ma sinna poole lendu lasin. Järjekordset takistust ületades tõmbasin oma suht uued kahlakad põlve kohast puhta puruks. Korralik kirumine ja arutelu selle üle, miks mul nii totter hobi peab küll olema. Lõpuks jõudsin kohta kus isegi lanti loopida sai. Tulemus ei lasknud kah ennast õnneks kaua oodata ja u 38 cm ja 700g varell käes. Tegi suht kena sõitu ja viskas viisakalt küünlaid. Et mitte ainult lõhkiste pükstega koju minna, siis panin poisu kotti ära. Kell oli selleks ajaks juba suht hiline ja pimedus hiilis ähvardava kiirusega ligi. Helistamise masin oli kah selleks ajaks juba piisavalt kuivanud ja saime kokku leppida, et paneme riistad kokku ja kiirendame mõlemad sammu. Kiirendasingi sammu aga ei kuulnud Hannes minu vilistamist egas mina tema suruõhul töötavat pasunat. Olin juba 99% kindel, et kas läksin ma mööda mingit vale haru pidi või möödusime üksteisest siis kui ma kopramaja juures soos mürasin. Igatahes harjusin ma juba mõttega et tänase öö veedan ma rahulikult või mitte nii rahulikult metsas karupesas magades. Suitsumehena on tuli alati ühes, lõkke oleks püsti saand, nii et see mõte mind nii väga ei kohutandki. Rühksin kottpimedas metsas aegajalt vilistades edasi kui äkki kuulsingi vastu karjumist. Juhaidii, ei peagi öö läbi sääskede söödaks olema ja saab koju koti peale ikka ära. Hea oli see, et Hannesel oli GPS kaasas. Sellega ei tohiks tee peale tagasi jõudmine probleem olla. Halb oli see, et ta ei osanud seda kasutada ja tegime sihitult metsas tiire :D Peale mõningaid tiire oli õige tee siiski leitud ja peagi paistis eemalt ka auto.
NB Kaks pliiatsi mõõtu haugi sain kah kaldale.

  Selle tripi plussid: Kogemusi võserikus ukerdamises tuli juurde kuhjaga
Sain ühe mõõdus kala
Hannes sai mitu mõõdus kala

Selle tripi miinused: Võseriku kogemusi tuli natuke liiast
Püksid läksid katki
Üks korralik tähnik pääses mu oma lollusest minema
Üks meps kanapask nr 1 jäi vette
Hannes sai liiga palju kala
Ja mis peamine, Hannese püksid jäid seest poolt liiga puhtaks!!!!!!!!!!!!!!!!!!  


Kohtumisena kalavetel RAISK!!!!!!!!!!!!!!!

2
Jälle täpilist taga ajamas
Püügiretk Suurele-Emajõele
 

Kommentaarid 5

Eufoorik | Pühapäev, 03. juuli 2011 21:01

sellised väljaanded tuleks aasta lõpuks välja printida ja raamat kokku laduda. Raamatule paneks seejärele nimeks "Anna abi kalamehele" vms. Saaksid ka bibliofiilid oma raamaturiiuleid täiendada ja 100 aastat vanade vääristeostega ühele riiulile asetada!

0
:D sellised väljaanded tuleks aasta lõpuks välja printida ja raamat kokku laduda. Raamatule paneks seejärele nimeks "Anna abi kalamehele" vms. Saaksid ka bibliofiilid oma raamaturiiuleid täiendada ja 100 aastat vanade vääristeostega ühele riiulile asetada!
hannes | Esmaspäev, 04. juuli 2011 01:15

Ma muidugi tänan, et mind hellitavalt Guruks kutsutakse, kuid tegelikkuses on see staatus veel valgusaastate kaugusel
See forellide tagaajamine on ikka kole sõltuvus küll - kui Oinziga metsas kokku saime, oli mul tunne, et see jääb ta elu viimaseks forellitamiseks... 30 min. hiljem küsis ta juba, millal uuesti läheme

0
Ma muidugi tänan, et mind hellitavalt Guruks kutsutakse, kuid tegelikkuses on see staatus veel valgusaastate kaugusel :) See forellide tagaajamine on ikka kole sõltuvus küll - kui Oinziga metsas kokku saime, oli mul tunne, et see jääb ta elu viimaseks forellitamiseks... 30 min. hiljem küsis ta juba, millal uuesti läheme :)
Eufoorik | Esmaspäev, 04. juuli 2011 01:46

Herr Hannes peab nüüd kõik kommuunlased ükshaaval oma forelli jõe äärde viima, visatakse kuskil p-punktis maha ja jäetakse saatuse hooleks.
Oleks pidev andmevool kuidas kellegil midagi jälle juhtus. Saaks siis oma pikad pimedad suveõhtud sisustada arvuti taga blooge lugedes ja teise õnnetuse üle naerdes

0
Herr Hannes peab nüüd kõik kommuunlased ükshaaval oma forelli jõe äärde viima, visatakse kuskil p-punktis maha ja jäetakse saatuse hooleks. Oleks pidev andmevool kuidas kellegil midagi jälle juhtus. Saaks siis oma pikad pimedad suveõhtud sisustada arvuti taga blooge lugedes ja teise õnnetuse üle naerdes :)
hannes | Teisipäev, 05. juuli 2011 00:59

Väärt mõte Eufoorik.. kui tahad esimene julge olla, anna aga teada

0
Väärt mõte Eufoorik.. kui tahad esimene julge olla, anna aga teada :)
Eufoorik | Teisipäev, 05. juuli 2011 23:52

selge... teeme ära... hakkan aga ruttu naist masseerima, et p-punkti avastusretkeks varustus tip-top oleks.

oinzi blogi vaja kah yle trumbata

0
selge... teeme ära... hakkan aga ruttu naist masseerima, et p-punkti avastusretkeks varustus tip-top oleks. :D oinzi blogi vaja kah yle trumbata