Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Forellitamine 22. juuni


Eilne õhtupoolik viis tagasi jõekesele, kus hiljutil lõrisev elukas võsas ringi ragistas. Tuleb tunnistada, et eelmise nädala seiklus oli natuke ettevaatlikumaks teinud ja seekord kikitasin kõrvu ja muid meeleelundeid vähe tihemini. Olime seekord kahekesi, sõber Oinz alustas püüki minust ca 6 km eemalt ja hakkasime üksteisele vastu liikuma. Olin täiesti kindel, et kui lõpuks pimedas võsas kokku saame, annab ta endast parima, et mul põhi alt ära ehmatada ja nagu hiljem selgus, täpselt selline kavatsus tal oligi :)

Panin otsa sama Poola koleda maailmameistrite plönni, mis eelmisel korral kalad kaldale tõi ja asusin püügiretkele.
Esimene täpik, kes õnnestus polaroididega veest ära näha, haaras lanti kolmandal korral, oli meetrikese otsas ja siis kadus. Tema mõõtu oli raske hinnata, kuid see võis olla mõned cm alla alammõõdu. Järgmine kala (ca 30 cm) jäi konksu otsa. Kahjuks oli ta kolmiku endale nii sügavale kugistanud, et oli tükk tegu, et see kätte saada. Kui ta lõpuks vette tagasi lasin, jäi ta mõneks ajaks kõht ülespoole ulpima, kuid minu suureks rõõmuks sai eluvaimu sisse ja läks oma kalatoimetusi edasi tegema.

Järgneva poole tunni jooksul kala märgata ei õnnestunud. Jõudsin sügavate rohuste kanaliteni, mis tingimustelt hoopis havidele meeldida võiks. Saatsin Poola plönni teele, ridvast käis läbi korralik jõnksatus, kiire võitlus ja kala kaldal, mõõduks L=42. Kuna olin kindel, et see jõekas jääb õhtu suurimaks, rändas ta kotti.


Kõndisin u 50 meetrit edasi, tegin pika viske ja nätaki - uus tegelane otsas. Siis läks sõiduks. Oli näha, et see täpik nii lihtsalt alla ei anna. Siduri kärinal tegi kala piruette ja sööstis sinna-tänna...möll oli kõva ja kaklesin temaga mitu minutit. Juhtisin ta madalamasse kaldaserva ja käes ta oligi, mõõduks L=45 ja kaalu tiba üle kilo. Selle aasta rekordjõekat ei saanud ju tagasi lasta ja ka tema leidis endale koha rohelises Prisma kilekotis.


Seejärel väike telefonireportaaž Oinzile, kes oli vahepeal oma telefoni mutta kukutanud ja tema kõne kostus samuti nagu räägiks mees muda täis suuga.
Kõndisin kümmekond meetrit edasi, tegin viske ja opaa - uus kala! Madistasin temaga väheke, tõmbasin kadale ja sain mõõduks jälle 42 cm. Kuna kaks korraliku kala kotis, rändas see jõekas tagasi vette ja loodan temaga kohtuda veel tulevikus.

Edaspidi oli veel kaks kontakti kalaga, kuid kätte saada neid ei õnnestunud. Kahjuks leidis endale märja haua minu kole, kuid väga armsaks saanud Poola plönn. R.I.P. Oma üürikese elu vältel suutis ta palju ära teha...

Kuna vaikselt kiskus pimedaks, leppisin mudahäälse Oinziga kokku, et kiirendame mõlemad sammu ja tõmbame otsad vaikselt kokku. Tunnike üksi pimedas metsas ragistamist ja jällegi oli eespool kuulda samme, õnneks kuulusid need seekord inimesele. Saime metsast välja ja kojusõit võis alata.

PS. Oma saakidest ning sellest, kuidas härra tõsimeeli arvas, et ta ööseks üksi metsa peab jääma, räägib Oinz loodetavasti ise.

1
Püügiretk Suurele-Emajõele
Kohtumine tundmatuga
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!