Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Forelliretk Pärlijõele

Nagu pakub palju huvi seiklushimulisele armastajale äsja tuttavaks saanud tundmatu naine, nii pakub palju huvi kalapüüdjale uus jõgi või järv, kus varem pole õngeõnne katsunud. Seepärast pole ka midagi imestada kui meie kunstnik Jaan Vahtraga, selle Võrumaa huumoririkka "kalade surmaga" ühel ilusal päeval põksuvate südametega Võrus omnibusele istusime, et kihutada otse Sännasse. Sänna kuulsa Pärlijõe ja veel kuulsamate forellidega oli seni meile aga tundmata, ning see tegi retke seda põnevamaks-huvitavamaks.

Ja läks ja murdis latigi

Tänu neile miljonitele, mis on kulutatud meie maanteede korrashoiuks, on „buss“ peatselt päral, ning juba lookleb-väänleb su ees too Pärlijõgi. Nagu mingist hirmust ja kartusest aetud, et vahest hilineme, seame kiires korras oma õnged jutti, et alata toda tööd, mille ohvriks oleme end vabatahtlikult mitmeks päevaks andnud. Vana veski tammi all keeb vesi valges vahus. Tuhanded, miljonid piisad pritsuvad laiali. Vesi keerleb, veerleb, kohiseb, pahiseb. Ning suured kivid teevad selle muide nii lüürilise pildi kuidagi süngeks ja salapäraseks, aga siiski nii veetlevaks.

„No siin on nad kindlasti...“ arvab Vahtra, õnge esimesena kohisevasse voogu heites. Just säärastes neelu- ja keerlemiskohtades nad end peitvat. Need forellid ikka. Aga pettub tema ja pettun mina. Mõlemad. – Neid ei ole siin ega seal. Juba rändame tundi paar, aga ikka kestab õnneloositamine. Viskad vette, tõmbad välja – ikka tühi ja tühi. Ning õhtu eel, mil päikene kaob sinna kuskile Mõniste kanti, puulatvu punast värvides ja vett violetitades, valmib meie mõlema otsus: – ka sina, Brutus... Isegi sina, kaunis Pärlijõgi, kust kunagi keisrinna Katariinale pärleid korjati, oled forellidest tühi! Kuid homme hommikul saame me ühe ikkagi kätte, selle allesjäänud viimase, ja siis sünnib pidulik, aga kurb-pidulik toiming – me matame Pärlijõe viimase forelli talle väärse pidulikkusega.

Seistes säärase kurva tõiga ees, lõpetame esimese päeva veerandpäevase püügi ja tuleme öömajale Arthur Adsoni kodukohta – Sänna koolimajja. Enne sinna minekut leiame tarvikliku olevat end seestpoolt korralikult karastada. Otse koolimaja ees kingul ongi kaev. Tõmbame ämbritäie vett ja seda jooma hakates kohkub Vahtra: „Mu jumal – siin on ju kaunis hiina gravüür... Maailmatu tore ja uhke puulõige...“ – „ Kus“ „Ämbris ikka... näe!“ Je ennäe imet: ämbri põhi on tõesti täis hiinakeelset kirja. Kas teab sellest midagi ka Arth. Adson, kes pole enam aastaid käinud tolle maja trepi man, kus oma ajal tädi tsiku hoidis? Või kas teab sellest midagi too ja too kunstiesemete koguja? Näiteks Jul. Genss Tartust – Oh ei, nad ei tea sellest midagi. Praegune Sänna haridustempli peremees S. Markvardt seletab aga mulle kohe, et ära loll usu Vahtra juttu. Need hiinakeelsed kirjad on karjatüdruku meisterdatud talvisel külmal ajal – raudoraga. Siis kui vesi ämbris oli jääs nii et Jul . Genssil j.t. ei pruugi ikkagi Sänna sõita.

Kaugemast minevikust räägitakse nimelt seda, et Pärlijões on olnud ikka tõesti noid päris ehtsaid pärleid. Sellest jõe nimigi. Need olnud väga ilusad ja kallid – nagu taevastähtede killud, ning neid kandnud kange Katariina oma kõrge rinna peal. Et neid tänapäevalgi veel jõekarpides leida võib, selle eest ma pead pandiks anda ei julge. Paljud usuvad seda aga siiski. Kuid kui see usk on ka ainult nende usk, on Pärlijõgi siiski pärli jõgi. Juba ta looduslik võrratus! Tulles kuskilt Lätimaalt läbistab ta kümneid ja kümneid kilomeetreid Võrumaa kaunimat mägiloodust, kogu aeg allikatest külm-kristallset vett manu võttes, et seda siis hoolimatult veskitammide hõbetolmuna pritsida, see vahepeal jällegi kokku korjata ning lõpuks kõik Mustjõe ahnesse kurku kallata.

Nagu rahutu siug lookleb ta mägede ja heinamaade vahel vingerdades, et sammu paarkümmend allpool kõrgekaldase jõena järele mõelda oma tütarlapselikult vallatut kepslemist. Uuesti algab ta silmade vahelt ülejooksu, käänakuid tehes ja võrendikke moodustades, kuhu on end kunagi ammu ära peitnud kallid Katariina pärlid, hiljem paarikümnenaelased forellid, tänapäeval aga päris pisikesed forellid ühes tuhandete vähkedega.

Ning huvitav – maastik mõjutab ikka tõesti inimesi. Eks ole ju sännalasedki tuntud rahutute ja rahulolemata inimestena, kes tahavad ikka rassida ja rabeleda igasuguste ettevõtete ja mõtete kallal. Küllap siin just ärkast Arthur Adsoniski värsimeistri närv ja küllap Pärlijõe vett kannab Juhan Jaikki omas veres. Või ka alles peadtõstev Elmo Ellor, too omapärane Knut Hamsuni romaanikangelaste teisik tegelikust elust. Võib olla andis tõukeid sisemisi muidugi, Pärlijõe kirglikkus neilegi meestele, kes iseseisvuse algaastail vist esimestena Eestis leidsid teenimisvõimaluse valerahavalmistamises. Seda tehti siis vanas kõrtsis, mis seisab nüüd nukralt mõtiskledes, ning sellest kõneldi siis üle maa kui imest, et näe, Sänna mehed teevad.

Forelli matusest saab forelli ülemlaul.

Kellaaega ma ei tea, sest meelega jätsime need ajanäitamise masinad koju, et unustada kõik, mis on inimese kätetöö ja mõistuse vili, ning mis viitab kultuuri poole. Pole vaja! Vähemast meie lühikesel suvel. Õige kalamees ärkab ikka parajal ajal. Ja seepärast ma ei pahandanud teps sugugi kui Vahtra mind kõige magusama une ajal õlast raputas ja kärgatas umbes nii: „Karga üles! Viimane Pärlijõe forell ootab ju oma lahkumistundi siit hädaorust.“

Maa magab veel rahulikku suveöö und.

Pärlijõgi leppade sülesuses on kui valge kael. Kuu on veel kõrgel ja päikene alles magab... Aga juba kuuldub luhast vikatite luiskamist ja heinaliste hääli, sest nüüd niidetakse ju palavuse pärast öösel. Päeval on palav ja põud ei lase.

lõi kui vikat õhus, aga läks ja murdis latigi

Juba vibutavad kaks meest pikkade õngelattidega jõe kaldal, pildudes söödastatud õngi vahutavatesse võrendikkudesse ja kärestikkudesse, kus peavad kivide vahel selgasid nühkima meie ihaldatud iludused ning ei lasegi kaua nad end oodata. Juba üks. Juba teine. Ja siis kolmas ja enamgi veel. Tuju tõuseb. Ja miks ei peaks tuju tõusma, kui sa saad kätte sihukese kaladeprintsessi, kui on seda aristokraatsenimeline forell! Püüda forell kinni on sedasama mis tähendab lõhet püüda, või jahimehel rebast kätte saada. Ja kes forelli veest välja tirib, see ei ihaldagi enam hauge, ahvenat j.t. kala püüda. Röövliverega forell on kui tormav tuulispask, ta on kui taltsutamata traavel, veel enam – ta on kui panter. Oled heitnud õnge söödaga ta lähedusse siis on ta kohe, sageli suure veest väljaulatuva hüppega su sööta neelamas ja sellega privoolu põgenemas, nii et hoia latt käes ja piip suus! Ning on 99 prots. alati õige, et kui teatavas kohas, kus püüad, sul õnge keegi ei rapsa, seal ka forelli pole. Kolm minutit, äärmisel korral ka viis minutit, pruugib sul seal õnge leotada ja täis õnneloosi tulekut oodata.

Ning jõudu on sellel kalal! Naelane forell mässab su õnge otsas nii nagu jõuab seda naela kolmene haug. Aga forelli rabelemine ja vastupunnimine on sootu midagi muud ja majesteetsem kui hauel. Oktoobris-novembris kudemise ajal ujub isa- ja emaforell kuskile liivasele kohale kivide taha. Oma ninaga uuristavad nad sinna mitte päris pikuti vaid vähe kiuhta paari sentimeetri sügavused rennid – nurga kujul. Sinna „munevad“ nad. Ning katavad renni ise oma kehaga liiva peale ajades. Loodus aitab edasi – veevoog katab täielikut rennikesed marjaga, tulevaste forellidega. Ja kevadel, vete lagunemise ajal tulevad sealt noorukid välja. Niisugust oma tulevase põlve eest hoolitsemist ei leia teiste kalade juures.

Kord õngitsen mina ülalpool voolu, kord kaaslane. Nii kuis juhtub. Äkki kuulen leppade tagand teiseltpoolt jõge sulinat, vulinat. Miski laksatab ja siis käib mingi praksatus ning lõpuks algab Vahtra vandumist: „Oi sa kuradi kurat ja raiskade raisk – vanamees läks. Lõi kui vikat õhus, aga läks ja murdis latigi. No oli suur! Läikles ja lookles kui vikat. Just nagu vikat heinalise käes. Oi sa pagana vanamees küll!“

Mis siis lahti? – Ei midagi muud kui tuli õnge otsa üks väheseid allesjäänud Pärlijõe suuri forelle, sellele meeldis rohkem ta vana elu kui surm, ja kelle elu kaalus ka rohkem kui Vahtra püügiosavus ja õngelatt nööriga. See kurb lugu, mis andis end kurvastada mitmel retke päeval, leidis aset täpselt seal, kus omal ajal Võrumaa kuulsamate kommunistide, Leegenite, veski talumeeste vilja jahvatas. Vetevoogudesse vabadusse pääsenud „vikat“ või niinimetatud „vanamees“ oli enesele kodukohaks valinud vana veskitammi aluspalkide vahe. Et ta aga vahtra õnge otsa pääses seda ei anna ma talle ja ta püüdjale eluilmaski andeks. Aga – kord leiab ta tee sealt siiski supikatlasse!

Juba on päike mitu vaksa keskhommikust kõrgel, aga forell võtab veel imehästi õnge ning meie oleme unustanud oma kurja forellimatkamise mõtte. Me muudkui nopime ükshaaval forelle, ega usu isegi oma õnne ja vedamist... Aga seljakoti raskenemine tõendab seda.

„No kas oled nüüd hull?“ pärib kaaslane.

– „Aga miks?“

„Aga miks? No et forell, forell ja forell käes.Vai igast kõige kõige mõistlikumastki inimesest saab siis hull, kui ta forelli kinni püüab. Kohe valmis hull. Ormisson Tartust läks nii hasarti. Palju ei puudunud ka Schütziga.“

– „Ah luuletaja Schütziga?“

„Nojah temaga. Aga on üks igavene rabeleja. Pole kalamees. Ruttab, jookseb, rabeleb, kirub – ei ole kala, ei ole. Ning ei saanud mitmel korral Taevaskojas. Aga kui siis sai – no usu – näost lõkendas.“

Kuid ka mul kogu päev ei tulnud meelde niisugused mõisted nagu aeg, ruum, raha, naised, vekslid, ajalehed. Kogu olemine oli vaid forellis, silmi ees ta pantrihüpped, kuldläige ja rahutu rabelemine, otse tormakas plastika.

Juba rännatud hea hulk kilomeetreid ning päikene vajumas. Siin-seal juttu aetud ja Metsmehe veskis söödudki ja Metsmehe enesega kes aga sugugi metsik mees pole, poliitikast ja muust asjast juteldud, mida enam me aga ülespoole jõge rändame, seda ahvatlemaks läheb jõgi oma võrendike, kõrgeil kaldail kasvava dshungli ja kohina-pahinaga. Püügikirg on aga lakkamatta. Olen nüüd tõesti hull ja äärmiselt pahane kui maestro kategooriliselt keelab püügi, et sammud juhtida Rõuge kirikumõisasse, pastor Viksi residentsi, sest seal peab algama õhtul üks forellisöömise prasnik.

Tee Saarlase veskist, kus meil paar päeva hiljem oli toredaid seiklusi, Rõugesse kulub imekiirelt. Kalamehed on ju suured jutu- ja valemehed. Üks püüab üht, teine teist üle trumbata oma kala- ja muu juttudega. Pastoraadi lähedusse jõudes teeme äkki kuusikus peatuse. Forellipüügi korralik komme ja hea toon nõuavad, et forellipüügilt tuleja end vastavalt ehib. Ja nii torkabki Vahtra mu kübara paela suure kuuseoksa ja oma sogesabasse pikema – märgina, et tuleme forelliretkelt ja mitte tühjalt.

Füüsiliselt väsinuna astume kodumaa kõige suurema maakoguduse pastoraati. Väljas vajub päikene ja varsti tuleb udu ning on jahe suveöö, sest ilm seab end meie narritamiseks vihmale.

K. Eh. (ehk Karl Ehrmann, ilmunud Postimehes 26.07.1933)

2
Oinaga siial

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!