Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Forellijahil Taevaskojal (ajaloo rubriik)

Kevadise kalapüügi-hooaja alates korraldasid Tartu õngesportlased oma esimese kalastusretke ning suurema jõukatsumise enne Berliini olümpiaadi. Selleks tehti nädalapäevad ettevalmistusi: kohendati ning korraldati spinningeid, hõbetati ja poleeriti petukalu ehk kabasid ja virbleid, avaldati ajalehis teadaandeid ning üleskutseid, otsiti laternatulega nõelusse ja täideti seljapaunu mitmekesise moonaga. Ja siis pühapäevasel varahommikul asuti Jumala abiga Ahja poole teele.

Neis õngesportlasis, kellest paljud olid tulnud jahimehe rohekais vammuseis ja kubemeniküündivais säärsaapais, ei tahtnud algul nagu äragi tunda Tartu kohvikuis tihtigi nähtud kujusid, nagu näiteks kunstnik V. Ormisson, luuletaja J. Sütiste, prof. F. Laja, kolonel H. Kurg, kunstnik J. Vahtra, advokaat E. Soom, Tartu Põllumeeste Seltsi maj. os. ärijuht Bürger, Varraku trükikoja juhataja Annuk ja palju teisi.

Enamik õngesportlasi mitte läbedes oodata Taevaskotta jõudmist, lahkuvad juba Kiidjärve jaamas rongilt ning võtavad oma "pillid" kotist välja. Vahtra, Ormisson, Sütiste, Soom ja mõned teised pidasid aga kuni Taevaskojani vastu. Ja sealt kiirsammul liikudes mööda kitsast metsarada, kuulates kogu aeg metsvinti ja liirutajat, jõudsime peatselt Ahja jõe kõrgele devonikaldale — õngesportlaste unistuste-maale.

Esimesena ning nobedamini monteerib oma spinningi kokku luuletaja Juhan Sütiste ja teeb siis värtna virisedes esimese heite. Kuid forell ei võta vedu. Luuletaja katsetab siit, meelitab sealt, kuid ka seesugune rabamine osutub asjatuks, sest forell on kõige kultuursem, tsiviliseeritum ning intelligentsem kala, nagu ütleb nipernaadlike kalduvustega boheemlane Jaan Vahtra. Sütistel aga näib olevat enam jahimehe- kui õngitsejanärvi, sest läbemata kannatlikult oodata, kulgeb ta kiiresti piki jõekallast ülespoole, tehes iga paarikümne sammu järele ikka uue heite.

— Sütiste ajab ratsahobusega kalu taga! sõnab Vahtra, nähtavasti kartes, et nii veetakse jõgi otse tema silmade all tühjaks.

Kuid et luuletaja pole mitte husar, siis visates oma piibukolaka parempoolsesse suuserva, korrigeerib Vahtra oma ütlusi:

— Sütiste peab peegasusega kaladele jahti!

Ormisson vaatleb aga seesinast maailma läbi oma kunstniku hingeprisma, ning arvatavasti nähes ümbritsevat loodust violetse ja punasena, hindab kõike iseteadliku muigega, kissitab veidi laugusid ja, tõmmanud mütsinoka silmile, hakkab pikaldaselt ning rahulikult, korraldama oma spinningut. Advokaat Soom, kes nähtavasti tulnud õiget kalastamist õppima, heidab jõeäärsele murule, — teda ei näi nakatavat kalastamishaiguse batsill. Jaan Vahtra, monteerinud oma mitmeid katsumisi läbiteinud noorusmaa aegse spinningu kokku, sammub üle õõtsuva purde, ja ikka lauluga:

— Ainult mees, ainult mees, see neil seisab silmi ees...? teeb virbli virisedes oma esimese heite.

Pikapeale pudenevad kõik sportlased piki jõekallast laiali ning kaovad üksteisel silmist. Vahtra käes aga vingub virbel, läikiv petukala vilgub kivide vahel, kuni lõpuks jääb jõepõhja kinni ning katkeb otsast.

— Ei, nii ei näkka! sõnab Vahtra ja istudes maha avab oma kõhuka seljapauna.

Kinnitanud keha ning kergendanud pauna, tõuseme uuesti jalule ning Vahtra teeb värskendatud rammuga uue heite.

Ja näkkas — vee kohisedes kisub Vahtra jõest forelli.

— Vot tak štuka ha-ha-haa! hüüab püüdja õnnelikult naeratades.

Ja siis asume teda mõõtma, et kas annab püütava normi välja, sest kui on alla selle, siis tuleks lasta tagasi jõkke. Kuid meie oma ületab normi peaaegu poolteise kordselt, aga nii huvi pärast tahame teda ikka mõõta.

Vahtra kisub taskust mõõdulindi ja, vallandanud la kütkest, asume mõõtma äsjapüütud forelli; on teine ninast sabani kolmkümmend ja sabast ninani kakskümmend üheksa sentimeetrit.

— See on juba sakuska! hindab Vahtra ja avab naksudes taskunoa. — Maitseb nagu vähilakk, kõige intelligentsem röövkala, punased täpid külgedel, metshavi ja pantri ristsugutis, vallutanud Lõunamere saared, toodud umbes neli-viiskümmend aastat tagasi Eestisse, maitseb nagu vähilakk. Ja puhastades forelli kõigest mittesöödavast, lõpetab Vahtra oma seletuse: — Inimesel on ikka seda röövlooma instinkti sees..!

Püüdnud veel teisegi forelli ja täitnud ka selle soolaga, hakkame otsima parajat küpsetuspaika, sest Vahtral on põhimõtteks, et üle kahe forelli ta ei püüa enne kui eelmised on söödud. Süüdanud ühel vanal tuleasemel lõkke, mähime forellid paberisse, ja kui leek jõudnud kustuda, matame kalad kuuma tuhka. Pärast seitset minutit võtame nad tuhast välja ning asume sööma.

— See on juba sakuska — niikui vähi lakk, sõnab Vahtra, ja tal on õigus.

Päike paistab, laulurästas siristab kägu kukub, jõgi ruttab kivide vahel tasaselt kohisedes, ja meie maitseme forelli.

See on alles kompositsioon, täielik looduse andide sümfoonia, mida tohime nautida mitte ainuüksi silmade ja kõrvadega — täielik osadusesaamine taevaandidest.

Pikutame jõekaldal, kusjuures Vahtra lõhub oma piibu üksikjuppideks lahti, hakates urgitsema nende kallal. Kuid piip on tal imelik riistapuu — täis mitmesuguseid kanaleid, keerukaid vinte, kruvisid ja hammasrattaid, mille vahelt suits läbi käies peab omandama troopikamaise aroomi ning leidma suitsetaja suhu enesele teed.

— Ainult mees, ainult mees...! ja Vahtra ajab heinakõrre piibutorust sisse, puhub lurisedes läbi lahtiurgitsetud kanali, tõstab ta korraks vastu päikest ning piilub läbi ja torkab siis veel korraks ora piibutorust sisse; see aga jääb vintide vahele kinni, katkeb, ja piip ummistub lõplikult.

Teised kalastajad on aga kõik kadunud ja arvatavasti püüavad õige usinasti, ega mängi sugugi Nipernaadid, nagu teeme seda meie Vahtraga.

— Või püüavad, sõnab Vahtra, viskavad viina!

------------------------------------------------------------------------

Õhtu lähenedes, kui veelgi püütut kolm forelli ja need samuti söödud, tehtud mõned pildistused lõkketule juurde tekkinud Ahja „mamslist“, nagu neid nimetas Vahtra, kuuldud nende laulu, mida õpetanud raadioonu, paneme "pillid" kotti ja siirdume vaksalisse.

Et rongiminekuni on ligemale paar tundi aega, siis astume vastvalminud kohvikusse. Peatselt hakkab sinna koonduma õngesportlasi — nii Kiidjärvelt lahkunuid kui ka teisi. Seal siis igaüks kõneleb oma seiklusist ning elamusist, mis muutuvad aina müstilisemaks, mida enam tekib pimedus — toda kohvikut pole veel jõudnud vallutada elekter.

Kuid ka kalu oli igaüks oma jõukohaselt püüdnud, üks vähem teine enam — suurima forelli aga kunstnik Ormisson, kes seega näitas sel püügipäeval parimat tagajärge. Luuletaja Sütiste oli aga püüdnud hoopis proosalisi kalu — terve perekonna havisid, kellest üks oli ühesilmaline ning seega Vahtra arvates õige rumalasti läinud õnge.

Vaksalis seltsis eelnimetatuile veel Petseri Eesti Panga osak. juhataja hr. Siirak. Tartu jaamast siirduti koos kaladega ühe õngesportlase mugavasse korterisse, kus kogu päevane saavutis pandi keema ning kalastusretk lõppes sinise esmaspäevaga.

Enn Kippel (ilmunud ajakirja Tänapäev juulikuu numbris 1936. aastal, lk 224-225)

3
Esimesest jõeforelli hooajast – esimene osa
Ei täpikujaht ole meelakkumine... (või ehk siiski ...

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid 4

hannes | Pühapäev, 11. september 2011 05:12

Ei teadnudki, et Sütiste omal ajal kõva jõekaguru oli

Ja huvitav, et alammõõt oli tol ajal nii väike?!

0
Ei teadnudki, et Sütiste omal ajal kõva jõekaguru oli :) Ja huvitav, et alammõõt oli tol ajal nii väike?!
raikoj | Pühapäev, 11. september 2011 07:25

Mind huvitab tollane püügitehnika. Et mis landid on "kaba" ja "virbel?" Kuna wirbel tähendab saksa keeles pöörelit, siis ma eeldan, et see oli mingisugune pöörlev lant, aga kas tõesti siis juba kasutati praegust spinnerit?

Ja miks arvasid kaasaegsed, et jõekas asutati Eestisse alles 1880-ndatel? Ega mingit tõsiselt võetavat uurimust selle kohta vist ei olegi tehtud.

0
Mind huvitab tollane püügitehnika. Et mis landid on "kaba" ja "virbel?" Kuna [i]wirbel[/i] tähendab saksa keeles pöörelit, siis ma eeldan, et see oli mingisugune pöörlev lant, aga kas tõesti siis juba kasutati praegust [i]spinnerit[/i]? Ja miks arvasid kaasaegsed, et jõekas asutati Eestisse alles 1880-ndatel? Ega mingit tõsiselt võetavat uurimust selle kohta vist ei olegi tehtud.
Guest - kalle | Teisipäev, 15. märts 2016 13:22

Alammööt oli tollal 30 cm. täpselt sama suur kui on arenenud maades tänase päevani.

0
Alammööt oli tollal 30 cm. täpselt sama suur kui on arenenud maades tänase päevani.
Guest - kalle | Teisipäev, 15. märts 2016 13:23

Seal ei ole usutavalt silmas peetud mitte jöeforelli vaid vikerforelli asustamist, see liik toodi töesti sisse just kirjeldatud ajal. Jöeforelli ei kutsutud tollal löunaeestis mitte forelliks vaid örnaks

0
Seal ei ole usutavalt silmas peetud mitte jöeforelli vaid vikerforelli asustamist, see liik toodi töesti sisse just kirjeldatud ajal. Jöeforelli ei kutsutud tollal löunaeestis mitte forelliks vaid örnaks