Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Ei täpikujaht ole meelakkumine... (või ehk siiski on???) vol.3

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma kahetsusega märkima, et algsete plaanide kohaselt oleks vol 3 pidanud olema absoluutne järg eelmisele kahele, ehk siis kokkuvõte sama koha pealt. Juhtus aga nii, et kui ma veel viimaseid üksikasju lihvisin ja sedakorda ka oma armsa gepsu kapist välja võtsin ning tolmu ta pealt ära pühkisin, selgus, et patareid on jummalast tühjad. Nii otsustasin kolmas kord mitte sama ettevalmistamatult minna ja hoopis muule jõele ennast vedada.

Nii. Pikk sissejuhatus on sitt sissejuhatus. Öösel magada ei õnnestunud. Esmalt oli vaja vaadata üht hispaania õudukat, seejärel otsustas laps, et vaja on enda voodi mulle anda ja ise hoopis suurde voodisse ronida. Ja kogu selle võimlemise peale oligi kell lõpuks nii palju, et start kohe käes - ehk siis 3 öösel. See viimane lause oli OINZile torge, kes teadupärast oma varastel käikudel alles kell 5 luugid lahti teeb!!!

Jõe ääres olin varavalges. Kusjuures otsustasin selle jõe, täpsemalt lõigu kasuks alles siis, kui juba sõitsin. Ja pähe kargas ta mulle täiesti juhuslikult. Ja nimelt sellise loogikaga, et krt, see aasta polegi sellel lõigul veel käinud. Mõeldud-tehtud.

Alustada on võimalik kohe sealt, kus ühe kõrvalteekese äärde auto jätan, või jalutada pool kilti edasi (ligi kilt, kui minna mööda jõekallast) ühe vana majani. Je ehkki mitte kunagi ma ei ole sellel kildisel lõigul autost  majani ühtegi kala saanud, asusin ka seekord püügile kohe. Juba suures valges majani jõudes taaskord tõdesin, et ei enam iialgi seda esimest lõiku ma läbi. Null ja ei tonksugi.

Aga siis hakkas peale. Kohe mõõdukas, aga isane, kelle sentimeetrid tulid suuresti pikkade lõugade arvel. Kenasti otsas samuti, vabastamine õnnestus ilma suurema vereta ja tagasi ta läks. Preemia tuli vast paar minutit hiljem ühe 800 grammise emase näol. Ja nii se ralli jätkus. Mingid lõigud tühjust, siis järjest tükki mitu, ja kõik mõõdukalad. Järgmisena üks täpselt mõõdus emane tagasi, ehkki oli jäme kui kurat. Ootasin ikka midagi "erilist". Seejärel veel üks 800-ne emane kotti. Siis mõned äraminekud, vahele paar tükki, kelle ise vabastasin. Palju oli ka järgiujumisi, samuti oli üsna ohtralt tegelasi, kes landi vastu huvi ei tundnud, aga kui ma neist mööda jalutasin, ujusid vaikselt oma juurikaalusest välja. Ei ole vist vaja täpsustada, et ka need olid kõik mõõdus või vähemalt mõõdupiiril kalad.

Umbes poolel maal tulid sisse ka "supikalad" ja isegi paar päkapikku, aga ei lõppenud ka mõõdukate rünnakud. 2 kõige kenamat muidugi lahkusid konksu otsast omavoliliselt. Üks, silma järgi kilone, tuli käänaku tagant. Tegemist oli ühe "imeviskega", kus ma landi ümber käänaku saatsin otseviskega, st tamiil jooksis üle maa käänaku juures. Tirisin vaikselt tamiili, lootuses, et ta taimedest ikka kuidagi lahti tuleb, kui üks korralik tegelane ennast otsa haakis. Seejärel järgnes "kõrgushüpe" ja teadmine, et nii tamiil kui ka kala suust vabanenud lant on kaldal rohus kinni. Teine suurem tegelane korraldas aga sellise balletietteaste, millist mina ei ole varem näinud. Kui tavaliselt on tegemist hüppega, hüpetega või hüpete seeriaga, kus kala hüppab uuesti veest välja nii kui ta eelmisest hüppest tagasi maandub. See tegelane suutis aga liikuda vee peal nagu Jeesus. Kargas välja, keha 45-60 kraadise nurga all veepinna suhtes, ning üliaktiivselt sabaga vehkides kihutas mitu meetrit vee peal edasi. Siis korraks vee alla, ja samasuguse pladinaga vee peal tagasi. Tõesti kaif pilt oli. Peaks ostma need kaameraga prillid, siis oleks selliseid superetteasteid võimalik ka online filmida.

Viimasel kolmandikul ei toimunud üldse midagi, absoluutselt.
Lõppkokkuvõttesk surmasin oma käigul tervelt 4 täpilist kala, kes kõik jäid 750-800 grammi vahemikku. Tagasilastud ja otsast läinud kalade kohta arvestus puudub, sest lugemine läks sassi. Ei tea, kas polnud keegi ammu seda lõiku külastanud või lihtsalt oli mingi ideaalne päev, vahet pole.

Tõrvatilgaks selles meepotis oli muidugi meeldiv matk tagasi auto juurde. Läksin ringi nagu ma seal alati olen teinud, ehk siis mööda teed. Aga vähemalt sai jalutada inimese kombel. Ehkki poolteist tundi, aga ikkagi nagu inimene. ja seljakoti meeldiv raskus ei olnudki seekord koormaks.

Vot nii seekord. Aga puhkus kestab, ja vol-e on tulemas ehk veel...

3
Ei täpikujaht ole meelakkumine... (või ehk siiski ...
avastamas Tõstamaad
 

Kommentaarid 2

oinz | Pühapäev, 04. september 2011 17:03

Säärast asja mida sa viljeled nimetatakse ju ööpüügiks!!!:) Kui kell 3 plaanis äragata siis põle ju mõtet üldse linade vahele vährema ronidagi......

0
Säärast asja mida sa viljeled nimetatakse ju ööpüügiks!!!:) Kui kell 3 plaanis äragata siis põle ju mõtet üldse linade vahele vährema ronidagi......
aapua | Pühapäev, 04. september 2011 19:41

irw... ööpüük, my ass...

0
irw... ööpüük, my ass...