Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Ei täpikujaht ole meelakkumine...

Noh jahh... Plaan oli siis eile järgmine: ühele teada jõele, seal nopin mõned elukad välja ja siis mingit uut jõge või lõiku avastama.

Mõeldud-tehtud. Enne viit alustasin ja mingi üheksast oli esimene käik tehtud. Ei läinud päris plaani kohaselt. Et siis ligi pool maad ei toimunud ABSOLUUTSELT midagi. Ei tea, oli just keegi koha tühjaks teinud või mis... Varem oli seal "supiforelle" lausa lademetes, kui keegi need kõik nüüd kotti on toppinud... siis peaks sellele seltsimehele endale piki kotte virutama... Aga OK, edasi läks asi lõbusamaks ja kala ennast täitsa näitas. Suurim küll vaid korraks, sest peale üht ülikõrget hüpet jäi järgi tast vaid mälestus. Kaks mõõdukat siiski ära võtsin. Üks veel jäme kui kurat, mõtlesin, et kaaviarisai on kindlustatud... Kurat, niisk oli nii võimas, et sellest ta siuke jäme oli.

Edasi hakkas asi ainult allamäge käima. Püük läbi ja n kilti tagasi auto juurde. Mööda kallast tagasi - no way. Mööda teed, ehk nii, nagu seda tavaliselt teinud olen... Pikk jalutuskäik, aga ei midagi fataalset. Seekord aga valisin kolmanda tee - üht metsasihti mööda. Algus oli krt parem veel kui maantee. Siis jäi järgi vaid siht, endine metsatee. Heina oli palju ja kohati ka suht kõrge, aga kokkuvõttes oli käia mugav ja kiire. Lõikamine oli märgatav. Ja siis see kõik lõppes. Kraav ees ja jokk. OK, siiski selgus, et teisel pool kraavi see siht jätkub, aga nüüd juba natuke teisiti - kõrge hein pluss räigelt palju risu. Tra, ronisin nagu alpinist. Ja äkki jälle lage. Mõtlesin veel, et oli lihtsalt üks sitt koht ja läbi see, arvasin, et kaugel see tee enam ongi kuhu siht mind viima pidi, ja siis järsku mets ees. Mine kuhu tahad. Tagasi ei viitsinud. Panin otse metsa. Mingi aimatav rada seal läks, või oli see minu fantaasia seal rada näha... Ja jälle kraav. Aga kraavi ääres läks - üllatusüllatus - jälle mingi siht. Küll 90 kraadi vales suunas, aga minu rehkenduse järgi oleks siis vähemalt mingil hetkel jõe äärde jõudnud ja mitte liiga kaugel autost. Aga läbi sai seegi siht ja taas sukeldusin ma metsa. Kuni järgmise kraavini ja järgmise sihini. Ausalt, sel hetkel oli apaatia juba selline, et ei olnud mus mingeid tundeid ei seda sihti nähes ega ka siis, kui mööda seda sihti vast viie või kümne minuti pärast teeni jõudsin ja sealt juba omakorda viie minuti pärast autoni. Istusin lihtsalt autosse ja kulistasin oma jõujoogi ühe pika sõõmuga sisse. Distantsilt kokkuvõttes ehk lõikasingi, aga ajakulu... Energiakulust ei räägigi.

Siis oli aeg käes teiseks vaatuseks. Autos tiksudes püüdsin välja mõelda, kuhu siis lähen. Uus jõgi või uus jõelõik? Sõita siia- või sinnapoole? Järsku käis otse minu juures mingi eriline, aga väga vali heli. Nagu kraaksatus või midagi sellist. Ehmatasin räigelt, ja samas taipasin, et olin lihtsalt magama jäänud ja ärkasin omaenda norsatuse peale. Vahtisin segaselt avatud kaarti enda ees rooli peal ja püüdsin pingsalt meenutada, kas ma ka mingile otsusele edasise suhtes olin jõudnud. Paari minutiga sain siis luugid jälle lahti ja ka mingi otsuse vastu võetud ja sõit algas.

Metsatee leidsin üles sisuliselt kohe. Pikalt ei peatu detailidel. Sõitsin lõpuni ja tahtsin seal ringi keerata. Veendusin, et saan sellest ainsast pehmest kohast mööda ja ei jäägi kinni. Aga kinni jäin tegelikult juba ennem. Ropendasin veidi, vaatasin, et jõnksutamisega läheb asi ainult hullemaks, ja et selles tõesti kindel olla, jõnksutasin autot paar korda edasi-tagasi, kuni nina vastu maad ja pool ratast põhjalikult selles savis kinni olid. Tungraud välja. Midagi alla vaja. Paar lauda olid mul kaasas, aga neid ju vaja pärast ratta alla kui sõiduks läheb. KUI sõiduks läheb... Kirvest polnud, sapöörikas aga küll. Peale kolmanda puujupi lõhkumist tahtsin ma kellelegi, ükskõik kellele, midagi halvasti öelda, või veel parem, kedagi lüüa. Proovige ise absoluutselt nüri labida servaga puid lõhkuda! Nojah, kaks korralikku roigast tungile alla (enne tuli see lögane pask eest ära rookida, ühesõnaga 15 minutiga olin ma ise üleni selle sitaga koos), ja siis kerisin esimese seeriaga ma need roikad mudasse kinni. Tung jälle maha, ja ohverdasin ühe olemasoleva laua. Seekord sain auto isegi veidike õhku ja midagi ka ratta alla, ainult et kui auto tagasi lasin, et lisaks midagi tungi alla panna, et autot veelgi tõsta, vajutas see krdi auto selle roika sügavale mutta... Nii ma seal triperdasin, kuni lõpuks ühe korraliku roika nii pluss-miinus ratta alla sain. Oleks vaja olnud veel mõned sentimeetrid, aga olin nii kapsas kui vähegi võimalik, ja otsustasin sõitu proovida. Ja imede ime, oma kümmekond senti ma edasi saingi. Ehk siis rattaga peaaegu selle kaevatud augu servale. Üks kord veel tungiga tõsta ja oleks olnud sealt vaba... Ja keerasin tungil keerme maha. Vähemalt on nüüd kilo rauda, mida Emexisse viia... Käisin taas (ei tea, mitmendat korda juba) jõe ääres vett toomas ja joomas. Asjad olid ühelpool. Kaalusin juba asja prsse saatmist ja kalale minekut (see oli ju ikkagi kogu ürituse mõte ja algne plaan), aga nojahh, kogu püügisoov oli - ei tea küll miks - kuhugi kadunud.

Siis helistasin paarile sõbrale. Et äkki ühe sõbra sõber on sealkandis? Ei olnud, aga saab tulla paari tunni pärast. OK, aga üks teine sõber oli vaba ja sai kohe tulla. Nüüd jätan tunnikese ajas vahele, ei kirjelda, kuidas ma vett jõin, ropendasin ja magasin. Igat sellest kolmest korduvalt. Siis oli sõber kohal ja teen hästi lühidalt. Umbes pool tundi, JA SAIME TEMA AUTO välja lükatud. Jebitttvajumatt ma ütlen... Ta ei jõudnud nii kaugelegi kus mina olin... See tee, mis pealtnäha oli OK ja korralik, oli tegelikult vaid kamar tõelise taina peal. Ja mina sealt üle sõites, suutsin selle vähesegi kandva massi veel õhemaks muuta... See sõber siis omakorda helistas paarile oma semule, kellelt oleks saanud kas jeepi või lausa traktorit. Ja kõik uurisid teemat ja abi pakuti igalt poolt. Sisuliselt lihtsalt tunnike-paar ootamist. Enda motoorne rahutus ei lubanud enam passida. Ahjaa, peaaegu unustasin. Sõber tuli kahekesi, ja siis me proovisime minu ratsut abijõududega tõugata. Ka sai sõbra autost tungraud toodud ja tõstmismänge mängitud jne, tulemuseks oli hulk kulutatud aega, energiat ja auto veel sügavamal sees.

Et siis abilisi ära ootamata sõitsime sõbraga ümberkaudsetesse majadesse traktorit vaatama. Esimeses kohas oli traktor väljas ja selle juures askeldamas üks noormees. Ja ei mingit probleemi. Sõbra saatsin tänusõnadega minema, istusin koos selle tüübiga traktorisse, sõitsime minu sõiduki juurde ja lihtsalt üks-kaks-kolm olin jälle kindlal pinnasel. Loo lõpp.
Ausalt öeldes on liigutav, et inimesed, keda mina isiklikult isegi ei tunne, olid valmis mind aitama. Esimese sõbra sõber hakkas ise jeepi otsima, kuna ta sai aru, et tema enda sõiduk jääb lahjaks. Ja kui mina juba traktoris olin, tulid teated teise sõbra sõpradelt, kellel olid vabanenud nii jeep kui traktor. Ja muidugi appisõitnud sõber ise, kes kurtis naljaga pooleks, et nüüd naise käest saab, kuna kodus plaatimine jäigi tegemata...

Loo moraal. Eks mõelge ise kui tahate. Näiteks seda, kas maksab üksinda, ilma normaalse auto ja vajalike abivahenditeta kuskile erilisse päraperse ronida, või ei võta tükki küljest teha väike jalutuskäik, aga seiklusteks jätta see, mis hakkab (loodetavasti) juhtuma allas püügikohtades?

3
kalapüük Keila jõel.
Haugi jaht.
 

Kommentaarid 1

hannes | Esmaspäev, 15. august 2011 20:20

Tõeliselt hardcore lugu Hull on veel asja juures see, et tavaliselt sellises olukorras kirud, ropendad ja lubad endale, et ei lähe enam tükk aega kalale ja paari päeva pärast heietad jälle mõtet "et kuhu siis täna suund võtta?"

0
Tõeliselt hardcore lugu :) Hull on veel asja juures see, et tavaliselt sellises olukorras kirud, ropendad ja lubad endale, et ei lähe enam tükk aega kalale ja paari päeva pärast heietad jälle mõtet "et kuhu siis täna suund võtta?"