Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Ei täpikujaht ole meelakkumine... vol.2

Ei täpikujaht ole meelakkumine... vol.2

Nüüd siis eilse päeva "saavutuste" veidi pikem ülevaade.

Veidi enne poolt viit olin jõe ääres. Just sealsamas, kus eelmine nädalavahetus mudas istusin. Seekord olin ettevaatlikum, jätsin auto kaugemale. Kusjuures plats, milleni plaanisin jõuda, jäi veel oma kilt edasi, aga ei hakanud pimedas riskima ja jäin siis kaugema, nimetatud platsi peale. Kusjuures, nagu edasised sündmused näitasid, oli see hea otsus...

Teema siis järgmine. Üht kraavi mööda tuleb jõeni jalutada. Ütleme nii, et see pole just jalutuskäik pargis, mööda teed ja puha. Vastupidi tegelikult. Kolm tähte kirjeldab ümbrust, kus nii see kraav kui ka jõgi asuvad. SOO. Need kolm tähte saatsid minu järgnevaid tunde. Pluss suur hunnik roppusi, frustratsiooni, meeleheidet ja lõpuks lihtsalt apaatiat. Aga teemaga edasi. Üllataval kombel on selle kraavi põhi liivane ja kõva, vesi vast põlvini. Nii ma jalutasin kuni peaaegu jõeni välja ehk ligi pool kilti. Aga siis kadus see kraav ära. Selles mõttes, et liiv asendus mudaga ja kõva põhi vajuva mülkaga ning vaba vesi totaalse taimestikuga. Ronisin välja. Nüüd oli tempo juba oluliselt teine. Vesi on põlvini, igal sammul kobad jalgealust ja nii edasi. Kuni jõudsin õnnelikult jõeni.

Õõtsik. Igal pool. Ja vaba vett rennide ja laikudena põhjani ulatuva või pinnal ujuva taimestiku vahel. Vesi selge. Nagu piiritus. Kala seal lihtsalt peab olema. Ma jään selle väite juurde ja olen seda seisukohta valmis ka kohtus kaitsma. Lihtsalt tõestada seda oli kuradi keeruline. Vaata, jõgi nimelt jäi viskeulatusest välja. See õõtsik lihtsalt ei lasknud lähemale minna. Paar korda proovisin. Muidu ma seda ei julgeks ju väita. Need paar korda lõppesid loomulikult sellega, et mingil hetkel vajus jalg õõtsikust läbi, ja siis tuli õhust, armastusest ja tahtejõust kinni hoides ennast kuidagi sealt välja tirida ja keerutada. Noh, kuna ma seda siin kirjutan, siis on selge, et mul see kolgata üritus õnnestus. Tõele au andes oli siiski ka paar kohta, kus vahetu kallas jõe ääres oli kõrgem ja seal isegi kõndida sai. Oi kuidas ma neid hetki nautisin! Ja lanti ka loopisin. Edutult, aga see pole oluline.

Siis tuli ette üks kraav. Katsetasin põhja. Vast hargivaheni, ja tundsin, et põhi vastas. Muda ja vajub. Kaldast kinni hoides ennast sügavamale ma lasin, kuni oli selge, et kui mitte teisele poole maakera, siis vähemalt ülepea sügavuseni see muda seal vajub. Hakkasin mööda kallast marssima, et leida koht, kus saaks teisele poole kraavi ja jälle oma armsa soojõe äärde tagasi. Ühesõnaga, mingil hetkel muutus pinnas selliseks, et pidin ka sellest kraavist eemalduma, muidu oleks vist lihtsalt ära uppunud. Ei saa mainimata jätta ka seda, et iga paarikümne meetri järel tuli teele ette järjekordne kraav, mis suubus sinna kraavi, ümber mille ma rõõmsalt jalutasin. Korduvalt tuli nende lisakraavikeste pärast teha haake ja ringe, kuna ka neist ei saanud alati kohe üle... Ja kui ma nüüd lisan, et ka nendesse lisakraavidesse suubusid omakorda lisakraavid, milledest ei saanud samuti alati kohe üle ja ma pidin ringi tegema... On siililegi selge, et vaimujõudu kulus füüsilisega vähemalt võrdses koguses. Jätta meelde, kus ma olen, mitmenda harukraavi harukraavi harukraavi juures, kus on jõgi, kuhu ma minema pean ja miks tra pärast ma üldse sellises päraperses olen, ja selle juures mitte lihtsalt röökima hakata, see oli tõeline kunst. Vesi oli kogu see aeg minimaalselt põlvini, suurema osa ajast rühkisin hargivaheni vees. Kusjuures kogu see põhi, ehkki üllatavalt kõva ja kindel, oli veel igasuguseid ronte risti-rästi täis. Liikumiskiiruse kohta niipalju, et kui ma teen kahlates ja hiilides püüki, on mu kiirus võrreldes selle eilsega vist lausa kihutamine.

Mingil hetkel ronisin ühe kõrgema koha peal oleva rondi otsa ja vaatasin ümbrust. Arvatavasti taoline tunne võis olla mägedes lennuõnnetuse üle elanud inimesel, kes ronis ühe mäe otsa, et näha, kuidas kõikides suundades ümber tema on mäed, mäed ja ainult mäed... Selle vahega, et minu puhul oli tegemist sooga. Teatud märkide järgi tuvastasin, kus asus see esimene lisajõgi (see kraav, mis mind alguses jõest eemale viis). Jõge ennast leida oli lootusetu, olin juba liiga kaugel. Ehkki teatavad märgid lubasid ka selle asukohta vähemalt ennustada. Juba tükk aega tagasi olin tabanud ennast mõttelt, et kaua veel... Tagasi ju ka vaja tulle. GPS on hea seade, paned aga asukoha ja/või mingid teed ja punktid ja mida iganes peale, ja muudkui astu. Hea seade on see aga siis, kui see on sul kaasas, mitte aga kodus kapis nagu mul... Põhjus, miks ma endiselt jäärapäiselt edasi rühkisin oli selles, et mingil hetkel oleks ma jõudnud möödas seda kraavi ühe teekeseni. Miks ma aga ei tulnud kohe seda teekest mööda... Oleks teadnud, milline ümbrus mind ees ootab, võibolla poleks siis üldse oma perset sinna vedanud...

OK, ümbruses orienteerunud, keerasin sammud hoopis sellest kraavist eemale, kus asus midagi metsa laadset. Ikkagi kõva pinnas ja vähem vett või nii. Oli näha, et mingil hetkel jõuab see kraav sinna metsa kõrvale, eeldasin, et sealt saan siis lõpuks üle (ikka oli veel plaan jõuda jõeni ja lõpuks püüdma hakata). Marsin mina siis metsas (raske öelda, oli see siis mugavam või ei. Vett oli vähem, selle võrra oli rohkem risu ja tuulemurdu), kuni ühel hetkel kuulen trampimist ja urinat otse ees. Liikuv võsa ja hein tuleb otse minu poole. Vilistamine ja kisa mõjutasid härra tundmatut suunda muutma ja vee solina saatel ta eemaldus.
Refaraadi vormis jätkan. Sain üle kraavi, hindasin jõe asukohta ja lõikasin ümber soo, kuni tõesti suht kiiresti taas jõe ääres ma olin. Selleks et veenduda, et seekord on asi juba suurusjärgu võrra hullem. Õõtsik ulatus tunduvalt kaugemale ja vesi oli kallastel oluliselt sügavam. See mets, mida ma nägin... See ju ometi näitab, et kallas muutub normaalseks... Ka kaartil eeltööd tehes ma fikseerisin koha, kus soo lõpeb... Kaart (maa-ameti aerofotod) pole vist on-line versioon... Üleujutusest tekkinud järvekesi seal polnud märgitud... Külma tõena jõudis minuni, et see soo, see pole ainult looduslik. Koprad, trad, on seda võimendanud ja veel millisel määral! Ronisin veelkord ühe roika otsa... Oi v...u! See mets ja kuiv maa jäid totaalselt valesse suunda! Ja jõgi, jätkas oma teed laugaste vahel... Jõuetus vihas tunnistasin oma allajäämist...

Tagasi kraavini ja mööda seda nimetatud teekeseni. Mis oli totaalselt täis kasvanud (endine) metsasiht. Ehk siis liikumine seal oli hullem kui kõrval metsas. Ent üllatus - raiesmik. Tähendab, seal on ka metsatee! Hurraa, ma olen päästetud! Raiesmiku ääres oli oi kui palju maasikaid ja vaarikaid (taimi, mitte marju, tähendab). Ja veel suurem üllatus - kui palju LEHMAKOOKE!!! Et kuidas need lehmad sinna metsa said? Tõde jõudis minu peakolusse veidi hiljem, kes need lehmad olid... Võibolla hea, et ma ei üritanud varavalges mööda seda sihti jalutada...
Aga mingil hetkel viis see raiesmiku tee mind teele, kus oli minu auto ja just peaaegu auto juurde. Selles mõttes läks hästi, et öösel autoga kaugemale ei sõitnud. Samm oli lõpus ikka väga tönts. veel ekstra kilt jalutamist oleks vist surm olnud. Kokku siis 5 tundi soos sumpamist. Üks minister ütles, et pole paha...

Edasisest palju rääkida pole ja midagi huvitavat ei toimunud kah. Sõitsin teise jõe peale. Paarisaja meetri järel tuli otsa kobe vikker, kes mu ridva pitsi murdis ja ära läks, siis sain veel kaks mõõdukat kotti ja kaks tagasi, pluss togimised, järgiujumised ja lihtsalt kalad jõepõhjas, keda ma nägin. Ja üks kilo pluss kala, kes kahel korral rabas, aga edutult. Mööda kallast pärast tagasi. Kallasrada oli mega. Ja taas tabasin end mõttelt: milleks sõita ei tea kuhu? Ka seal, kus palju käiakse, on korralikku kala. Mõlemal kalal sees korralik mari, nii et ilus peotäis kaaviari oli siis eilse pornograafia "preemiaks". Eks järgmine nädal jälle.

1
Linaski jaht.
Täpiliste kalade jahil, 15. august
 

Kommentaarid 1

hannes | Kolmapäev, 24. august 2011 18:48

Kirjelduse järgi võis see küll ikka totaalne pärapee olla. Üksinda seal küll redutada ei tahaks, võib veel sattuda teadmata kadunud kodanike listi...

0
Kirjelduse järgi võis see küll ikka totaalne pärapee olla. Üksinda seal küll redutada ei tahaks, võib veel sattuda teadmata kadunud kodanike listi...