Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Ei täpikujaht ole meelakkumine... (või ehk siiski on???) vol.4

Oma tänast pikemat kokkuvõtet foorumis mainitud kahepäevasest "rallist" alustaksin ma hoopis väikese filosoofilise nupukesega. Ehk on mõnelegi siit midagi kasulikku või vähemalt infot. Ehkki tegemist pole mitte absoluutse tõega vaid minu isikliku nägemusega.

Kindlasti on enamikul välja kujunenud oma lemmikjõgi või lemmiklõik, paremal juhul on neid mitu. Minu tagasihoidlik soovitus: ärge tapke oma jõge. Tõlkes tähendab see seda, et jõele või vastavale lõigule on vaja puhkust anda. Üks päev super saaki võib järgmisel-ülejärgmisel päeval samas kohas nulli peale jätta. Kala muutub ettevaatlikuks, ja kahe nädala jooksul ülepäeva käimine või nädala jooksul iga päev käimine tähendab seda, et vaja on vähemalt 1 kuu, et kala seal ennast jälle vabalt tundma hakkab. Muidugi, kala liigub, eriti sügisel ja kevadel. Aga sellise "keskmise tõena" see minu väide siiski kehtib. Seega, käige erinevatel jõgedel. Vastulause võiks olla selline, et kui mina mingil jõel nüüd mitu päeva ei käi, ok, aga teised? Igal jõel ja lõigul on omad tegelased, kes neid kohti regulaarselt külastavad. Lihtsalt (jälle minu arvamus) asi on selles, et iga inimene liigub isemoodi ja sellest tulenevalt 7 erinevat inimest 1 nädala jooksul (ehk iga päev) või 2 nädala jooksul (ülepäeva) mõjuvad vähem kalu hirmutavalt kui mu eelmises näites variant 1 inimese poolt käiduna sama aeg.

Hoopis hea oleks aga leida jõgi või lõik, kus tõesti keegi või peaaegu keegi ei käi. Vot siis saad ise reguleerida, kuidas ja kui tihti seal viibid. Ja see ongi mu teine soovitus: ärge kopeerige teisi. Otsige ja avastage. Ma olen korduvalt väitnud, et täpik elutseb vähemalt pooltes jõgedes. See väide baseerub tugevasti mu enda kogemustel. Olen siiamaani saanud vaid ühe jõe täpse kirjelduse, kuhu minna täpilist proovima (tänx, Hannes). Ülejäänud kohad on tulnud kõik enda poolt avastada. Jahh, võib võtta jõgede raamatu või RT lisa täpiku kudejõgede nimistuga - ka see on hea start. Aga võib võtta ka maa-ameti kaarti ja lihtsalt hakata uurima-puurima erinevaid jõgesid. Avastamisrõõmu kui palju. Vähemalt mina käin kalal püüdmisrõõmu pärast, seega üksinduses viibimine on oluline boonus. Ja kui sellele lisandub uue jõe tundma õppimine koos mitmete tähelepanekutega - põhi kõva, kruusane, kiire vooluga külm vesi, parajalt sügav koos juurikate ja kaldaalustega, ja siis hopsti! mõõdus täpik otsas -, siis polegi midagi muud tahta. Loomulikult, alati ei ole kõik nii roosiline. 2 esimest vol-i kirjeldasid just paha poole pealt uue jõe avastamist. Ka ei ole kõik jõed piisavalt sügavad ja paraja vooluga jne. Lisaks palju lante, mis on ära läinud - koos haugidega, kes nendes jõgedes, ojades ja niredes on elutsenud. Samas aga näiteks ca 1,5 kilone turb, päris mõnedki vikrid, korralikud küürakad ahvenad  - väike loetelu positiivsetest üllatustest sellistelt käikudelt. Filosoofilise osa lõpetuseks - need mõlemad jõed, millest nüüd juttu tuleb, on just sellised "avastamata" alad. Ehk siis preemia nähtud vaeva eest.

Neljapäev, 8. september

Päev (hommik või hoopis öö, kuidas kellelegi) algas totaalse tagasilöögiga. Plaanisin 6-st jõe ääres olla, aga eelmiste ööde unevõlg ei olnud möödunud minust jälgi jätmata ja nii juhtus see, et ma äratuskella ei kuulnudki. Luugid avanesid iseenesest seitsme paiku. Mis teha. Tigetsesin veidi, aga siis võtsin rahulikult. Kui juba hilineda, siis vähemalt korralikult. Sõin-jõin korralikult, kontrollisin oma varustuse, kaasa arvatud gepsu sisse pandud uued patareid - korralikult üle ja siis startisin. Sinna, kust tulid vol 1 ja 2. Olin endale lubanud, et veel 1 kord üritan, ja siis aitab. Kohal olin oi kui hilja.

Seekord valisin lähenemiseks kaudse meetodi. Kõndida küll üksjagu läbi metsa, aga mis teha. Gepsul olin pannud paika punkti, kuhu auto jätta. Sealt mööda metsa äärt ühe kraavini ja mööda kraavi jõeni. Justkui lihtne, nagu korratabel. Punkti leidsin, aga milline see metsa äär veel on? Kaarti järgi ju oli, mets ja lagendik, ehk siis metsa äär samuti. Reaalsuses nägin vaid 50% komponentidest. Ainult metsa. Võsa, tegelikult. Probleem selles, et jõe asukohta ma ju ei fikseerinud. Ja lihtsalt orienteeruda metsas... Panin siis otsingusse ühe järgmise punkti, mis oli jõel. Oi vttu, nii pikk vahemaa... Pingutasin mälu, et tuletada meelde, millise nurga alla tee suhtes jõgi peaks jääma, ja alustasin kompassi järgi minekut.

Tegelikult on vist tegemist maailma suurima sooga. Seekord jõudsin põlvini, seejärel munadeni vette juba enne, kui mets lõppes. Veidi tagasi kuni kuiv maa jalge all ja paralleelselt mööda kallast edasi. Olin otsustanud - ma pean jõeni saama. Oli näha (kaartil, mida usaldada ma eriti siiski ei julgenud), et kuskil saab soo otsa, ja ehk on siis mul lootust... Järjekordne kraav, mudane ja põhjatu. Üks kopra langetatud palk üle kraavi, ja ühe pika kaika abil põhjatus mudas tasakaalu hoides sain üle. Järjekordne õõtsik, aga midagi oli teisiti. Puud-põõsad jõe kaldal. Üritasin sinnani murda ja bingo! see õnnestus...

Kui ilusad sügavad kaldaaugud juurikate all... Mmmm, seal peavad olema suured kollid... Ainult... Minu poolsel kaldal oli niisugune hein, pilliroog ja taimestik, et isegi mõelda püügist ei saanud. Ja siis tegin ma midagi uskumatut. Ronisin vette. Ja - peaaegu rinnuni vesi, ümberringi soo, aga LIIVANE KÕVA PÕHI!!! Päev on päästetud... Aga kohe järgmine mure. Oma tavapärase kahlamisridva (183 cm) asemel olin kaasa võtnud kaldaltpüügi ridva (270 cm, nüüd peale tipu murdumist küll 260 cm). Kitsal jõel ja võsa vahel pole sellega just mugav opereerida, eriti kui on vaja teha võsa vahelt täpseid heiteid. Ahjaa, veel üks märkus filosoofilise osa juurde - harjutage visete täpsust. Mõnikord on vaja lant saada paarikümne sentimeerisse auku okste vahel või loetud sentimeetrite kaugusele vastaskalda juurikatest. Mäletan üht mitte väga ammust käiku, kus pikkade puhaste visetega ei tulnud midagi märkimisväärset, kõik kalad sain ainult täppisvisetega.

OK, mingi aja pärast kohanesin ja visked muutusid talutavaks. Jõgi oli fantastiline. Keskmiselt vööni vesi, kohati rohkem, kohati vähem. Vesi külm ja läbipaistev. Ja mis peamine - kaldad jummalast puutumatud. Teatud märkide järgi näha, et ka vees pole käidud. Ehkki ei usu, et ma seal olin esimene ja ainus kalastaja, on selge, et eriti tuntud koht see pole. Ka jõgede raamat ega kudejõgede nimekiri seda jõekest ei maini... Siis tuli esimene haug. Pisike ja ahne, aga vabastatav. Ja siis, ühe käredama, aga sügava koha pealt, ka esimene supiforell. Tuju tõusis kohe märgatavalt. Ei langenud ka peale seda, kui järgmine haug mu eelviimase vikrivärvides mepsiga minema ujus. Ja siis algas peale...

Ühe juurestiku alt esmalt üks mõnus tegelane, kes korraks oma külge näitas ja lanti toksas. Kordas seda veel ka järgmisel viskel, siis oli kõik. Pilt selge, jões on ka suurt kala. Siis ühel lagedamal lõigul kalda äärest ainsa põõsa kõrvalt järgnes landile korralik veejuga ja lant koos tekkinud keerisega nagu kinni jäi. Ja otsast see kala läks. Et meeter edasi uuesti rünnata. Seekord pani ta koos landiga ajama nii et sidur suitses. Ja taaskors minekut ta tegi. Kepsud all juba tudisesid. Suht lühikese ajaga 2 ilusat tegelast... Seejärel käänak ja oioioi kui sügav... Pikk vise ja kerin paralleelselt kaldaga nii pool meetrit järsakust. Ridvast käis läbi lihtsalt üks kõva pauk, ja taas tuli lant rahulikult edasi, ilma kalata. Vttu, mis jama see on? Nii hullu äraminemise protsenti ei mäletagi, ja veel korralikud elajad... Ehkki seda viimast ei näinud, päkapikk ta just polnud, see on selge. Aga järgmine käänak pani mõtlema, et elu on ikka ilus ja see ongi põhjus, miks kalal käin... Tüüpiline olukord, kus käänaku väliskülg on sügav ja sisekülg madal. VIGA OLI SEDA EELDADA! Järjekordne tõde - ära eelda, kontrolli! Pommitasin käänaku läbi ja ei midagi. Siis üks veidi viltune vise, ja lant ujus sisekülje juurest. Seal oli üks põõsas, oleks vaja olnud lant saada veel lähemale, aga ma arvasin, et seal on ju madal... Tegelikult oli selle põõsa all koobas, vee sügavus selline, et kahladega vaevalt läbi sain. Ja siis, kerin mina lanti, kui põhjast tõuseb pinnale KALA, ujub rahulikult landini, lööb seda ninaga ja sama rahulikult vajub põhja tagasi. Tegin veel vaid mõned visked paari erineva landiga, oli selge, et selline võimalus on vaid 1 kord. Pakun, et selline 2,5 kilone jõekas.

Lõpuks sain ühe korraliku ka otsa ja kaldale. Ja siis veel ühe. Kala oli nii sügavas kui madalas, kiires ja aeglases vees. Üks ca kilone jäi sellega eriliselt meelde, et peale otsast ära minekut (see nähtus polnud midagi erakorralist) veel väga kaua aega ta keerles ja trallitas pinnal.

Kokku mõrvasin 3 korralikku kala. Osast ära läks - mõõdukaid - palju, ja ka tagasi lasin mõõdukaid lõpuks päris suure hulga. Oli ka supikaid ja isegi mõned päkapikud, ent valdav enamus kaladest siiski mõõdus. Nagu alati, kõige suuremad jäid järgmist käiku ootama.

Meelehärmi valmistasid ühe kohapeal sellised tegelased nagu LUIGED. 2 vana ja 3 noort, kes harjutasid põhjamudas sonkimist. Liigun mina, kui järsku läheb vesi sogaseks ja paska ujub. Peale käänakut näha, kes need on. Ja muidugi, ujuvad aga jälle eest ära, ja jätkavad oma toimingut. Ühe käänaku tagant välja tulles sattusin neile liiga lähedale ja nad tõusid lendu. Teate ju, palju on luigel vaja hoojooksuks maad, et õhku tõusta? Ja siis plärtsuga jälle vette tagasi... Räigelt pika püügimaa keerasid nad prsse... Ronisin välja ja sisuliselt jooksin mööda kallast neist mööda...

Siis tuli rännak tagasi. Kuna kogu eelnev päev oli kantud äärmiselt positiivsetest muljetest, siis ma parem ei räägi, kuidas oli seal räiges võsas orienteeruda, et seida üles üks metsasiht, mida mööda lõpuks autoni jõudsin. Lugege uuesti vol 2, ainult soo ja vesi asendage kuiva maa, tuulemurru ja meeletu padrikuga. 

Reede, 9. september

Õhtul sõitsin järgmisse kohta. Ööbimine toimus auto istmel ja istmetel ennast kägardades ja kõikvõimalike poosides käänates ja venitades ja kuidas iganes lebades. Näha poolunes räigeid unenägusid, ärgata, pea paks otsas ja valutab ja avastada, et aeg on vaid pool tundi edasi läinud. Kui mootor käis, oli palav ja lärm ja muidu paha, kui mootor seisis, oli külm ja muidu paha. Kui lõpuks enne kuut hommikul ärataja plärises, olin kui tappa saanud, uimane ja suus maitse, nagu oleks sinna miljon kassi number kahte käinud tegemas. Ehkki ma ei võtnud õhtul ega öösel tilkagi. Oleks vist võinud. Oleks ehk maganud paremini. Asi veel ka selles, et vol 3 kirjeldatud päeval ma selles jäises vees väikese külmetuseussi külge sain, mis võimendus paari päeva tagusel haugipüügil. Ja eelmise päeva kahlamine kah just tervendavat mõju ei omanud...

OK. Tegemist ühe minu lemmikjõega, kus polnud ca 3 nädalat käinud.  1. viskega kohe haug otsas, sisuliselt enne veel kui lant vette jõudis. Kala seegi, ehkki väike. Siis mõni aeg tühjust ja ka sellel jõel hakkas peale... Kui vol 3-s kirjutasin, et sellist hulka mõõdukaid polnudki varem tagasi lasknud, siis reedene käik tegi ikka pika puuga ära... Ausalt, lõpus läks isegi igavaks veidi. Seda enam, et vaid üks oli korralik kala, teised sellised täpselt mõõdus ja kaks senti üle või alla. Paar erandit veel veidi suuremad kah. Pikalt sellest käigust ei kirjuta, midagi erakorralist polnud. 2 kala panin kotti ja lugematu hulga lasin tagasi. Oli heledaid kalu nagu suvel, enamus aga tumedad kui kuradid, oranzide kõhtudega ja võimsate konkslõugadega isased. Sisuliselt iga mingigi varjekoha juures istus keegi. Ja sügavates aukudes kah.

Ka seal oli ühel hetkel olukord, kui vesi sogaseks läks. Irvitasin, et jälle luiged... Peale üht sügavat käänakut esialgne läbipaistvus aga taasus. Selge pilt, kobras.

Tagasiteel ma seiklusi lõikamiste näol ei otsinud ja tulin üht teed mööda, mis teeb küll räige ringi, aga saad liikuda vähemalt nagu valge inimene.

Ka selle nire kohta võib öelda, et tuntud koht see ei ole, ka saak näitas seda. Teisest küljest - viimased käigud on olnud edukad, isegi liiga edukad. Kas järelejäänud päevad annavad tagasilöögi? Ja mida toob järgmine hooaeg? Eks see paistab... Täna ravin külmetust, homme... Eks näis. Hiljemalt esmaspäeval vaja jälle kahlama minna. On veel paar kohta, mis mul on plaanis, aga kuhu pole veel kunagi jõudnud. Ehk siis avastamiseks teemat küll ja küll. Paar kala ka kapis külmas, seega võib võtta veidi rahulikumalt, ja kui ilm on soodne, ehk tuleb järgmine vol taas ühest uuest, avastamata kohast...

 

 

3
Forellijahil Taevaskojal (ajaloo rubriik)
Ei täpikujaht ole meelakkumine... (või ehk siiski ...
 

Kommentaarid 2

berku | Laupäev, 10. september 2011 21:53

väga huvitav lugemine, 5 punni :-*

0
väga huvitav lugemine, 5 punni :-*
hannes | Pühapäev, 11. september 2011 05:23

Peaks saatma maili Discoveri kanalisse, et uus ekstriimsseriaal Aapua vs Wild tahab tegemist

Sai su kirjatükk suure huvi ja õhinaga läbi loetud, vägevad retked ja superlux kirjeldus!

0
Peaks saatma maili Discoveri kanalisse, et uus ekstriimsseriaal Aapua vs Wild tahab tegemist :) Sai su kirjatükk suure huvi ja õhinaga läbi loetud, vägevad retked ja superlux kirjeldus!