Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

Eesti meistrivõistluste II etapp

Eesti meistrivõistluste II etapp

Kuna ilmateade lubas järgmiseks päevaks oluliselt rahulikumat ilma, siis esimese päeva infost meile väga palju kasu ei olnud. Otsustasime õhtul, et järgmisel päeval alustame püüki nendes kohtades, kus olime viimastel treeningutel kõige rohkem kontakte kaladega saanud. Mõõduka tuulega saame paadi ankrus pidama ja oma püüki teha. Suuremat rõhku otsustasime võistluspäeva esimeses pooles panna aktiivsele haugile ja voblerlantidele. Püügi tempo pidi esimestes kohtades kiire olema, et jõuaks läbi püüda võimalikult palju veel püüdmata vett. See eeldas ka väga täpselt konkurentide liikumiste jälgimist, sest püügikoht võib olla ükskõik kui hea, aga pärast seda, kui konkurendid on selles kohas juba püüdnud, on kala tabamise tõenäosus sealt oluliselt väiksem kui püüdmata kohas.


Järgmisel päeval jõudsime võistluspaika puhanud ja enesekindlana. Ilm oli mõõduka tuule ja vahelduva pilvisusega. Kuna olime eelmise päeva tulemuste põhjal pingereas alles viiendad, siis meie tegemistele keegi erilist tähelepanu ei pööranud. Samuti saime stardist ilusti ilma sabadeta minema. Juba esimesse võistluspaika jõudes ja püüki alustades sai ruttu selgeks, et kala on oluliselt aktiivsem kui eelmisel päeval. Meie eelmisel päeval paika pandud strateegi töötas suurepäraselt ja juba esimese tunniga oli meil neli mõõdus kala paadis. Kuigi püüki alustasime nii, et üks püüdis elevandiluutoonis silikooniga (4-tollise Bubbling Shadiga) ja teine 130 mm pikkuse rohekas-kollaka vobleriga, siis õige pea püüdsime mõlemad vobleritega. Nii saime kiiremalt püüda ja kala oli samuti üsna hea aktiivsusega.


Mulle isiklikult sai häirivaks üks asjaolu, mis hommikul ei tundunud üldse mingi teema. Nimelt oli minu müts eelmisest päevast märjaks saanud ja avastasin selle alles hommikul autost samuti märjana. Kuna eelmisel päeval võtsin mütsi lõpuks peast ära, sest tuul tahtis selle muidu minema viia, siis jätsin selle liiga kergekäeliselt järgmisel hommikul autosse. Päeval aga hakkas päike korralikult kuumutama ja mida tund edasi, seda raskemaks mul olemine läks. Kompromissitu võistlejana keskendusin küll püügile, aga peavalu muutus järjest suuremaks.


Pärast nelja tunnist püüki oli meil paadis üheksa mõõdus haugi. Teadsime, et sellel päeval tuuakse mõõtmisele kindlasti suuremad saagid kui eelmisel päeval. Ühtpidi hakkas meil tekkima väike rahulolu, et saak on juba päris hea. Teisalt teadsime, et poodjumile pääsemiseks vajasime maksimaalselt head tulemust teiselt etapilt. Seega jätkasime püüki süsteemselt ja keskendunult. Kahjuks oli kala võrreldes hommikuga oluliselt passiivsemaks muutunud ja vahemikul neljas kuni viies tund ei õnnestunud meil tabada ühtegi kala. Jäänud oli viimane tund ning kõik parimad kohad olime juba läbi püüdnud. Pidime midagi muutma. Otsustasime, et üks meist hakkab suurema sukeldusmissügavusega vobleriga põhjas kolistama ning kala ärritama ja teine püüab aktiviseerunud kala 2-3 meetrini sukelduva vobleriga välja. Selline süsteem oli meile treeningul vahepeal häid tulemusi andnud ning kuna kaotada polnud enam midagi, siis jätkasime püüki sellise süsteemiga. Peagi oligi meil esimene haug käes, siis veel üks ja kakskümmend minutit enne lõppu veel üks. Lõpuspurt korvas meie vahepealse saagitu perioodi suurepäraselt ning suundusime sadamasse hea tujuga. Teadsime, et olime sellest püügipäevast maksimumi lähedase tulemuse võtnud ning lootsime selle abil ka esikolmikusse jõuda.


Mõõtmisel selguski, et keskmiselt olid teise päeva saagid suuremad kui esimesel päeval. Teise päeva tulemused kolmel parimal paatkonnal olid järgmiselt: III koht paatkond Roman Grünbaum-Anton Sololov 12 haugi (30178 punkti), II koht paatkond Denis Manov-Alex Zubov 10 haugi ja 1 24 cm pikkune ahven (30496 punkti), I koht meie paatkond 12 haugiga (40938 punkti). Seega saime teise päeva tulemuse eest ühe kohapunkti ning kokku kahe päeva peale seega kuus punkti. Eesti meistriteks krooniti paatkond Denis Manov ja Alex Zubov, kes said kokku 5 punkti. Seega jäime ülimalt napilt teiseks (tänu teisel päeval püütud 24 cm pikkusele ahvenale saavutasid Denis ja Alex napilt teisel päeval teise koha), aga selline on kalasport. See tõestab väga ilmekalt veel kord, et pingutada tuleb lõpuni, vaatamata vahepealset kesist (või siis ka head) olukorda.
Head meelt teeb seegi, et spinningupüügis on viimase kahe aastaga konkurents väga palju tõusnud. Selle tulemusena saab MM-ile saata meeskonna kartmata, et oleme peksupoisid. Ka sel aastal Iirimaal MM-il oli näha, et meeskond saavutas väga tubli kaheksanda koha. Usun ja loodan, et samuti jätkates, jõuab Eesti meeskond lähimatel aastatel maailmameistrivõistlustel ka poodiumile.

 

Kivi kotti!
Lehar Leetsaar

0
Esimene talvehooaja treening Anne Kanalil
Eesti meistrivõistluste I etapp

Vaata lisaks...

 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!