Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

23.10 merikajaht

Kes on natukenegi viimaasel ajal aknast välja vaadanud, see teab, milline ilm on olnud viimane nädal. Torm ja nii edasi, ühesõnaga merele siuksega vist asja nagu pole. Ja eile lõpuks vahele üks vaikne ja kena päev. Ainult, kus vesi piisavalt selge on?

Pool kaheksa hommikul olin platsis. Mõnus hämarus väljas. Vahetasin riided ja tegin väikse tutvumiskäigu kaldaliivale. Vesi oli super: kerge laine koos ristlainega, ja loomulikult selge vesi. Lootsin, et see tõesti on nii, selles lahesopis ei tohtinud see torm nii palju paha teha.
Midagi, tegudele. Nagu plaan oli, alustan ühest punktist, siis ümber väikse tipu ja edasi ühe kivikari peale. Vesi oli nii palju maas, et uskusin, et sinna karile ma pääsen. Algus oli tüüpiline. Liikusin soojendusvisetega: kalda ääres on madal ja liivasem, kivine on põhi kaugemal. Rasket lanti on mugav visata, lisaks on liival võimalik käia peaaegu vaikselt. Nii ma sis kulgesin, loopides selle sopi nii pluss-miinus läbi. Edasi tuleb koht, kus kivid kaldasse jõuavad, seal ma ronin välja ja kõnnin tiba edasi. Seejärel tuleb üks suurte kivide ala, kus olen väga tihti kalaga kohtunud. Eile nii ei läinud, mitte halligi ei toimunud. kuna selle koha peal saab püüda kaldalt, siis ma palju aega ei kulutanud. Järjest liikusin põhilised platsid läbi ja tulemuseks oli ilus null. Ja siis üllatus: selle kari juures, kuhu minek oli peaeesmärk, jalutab juba keegi. Kurat! Midagi, see tüüp oli juba tagasi liikumas, läksin siis ise asemele. Ajasime paar sõna juttu, ta olevat selle kari kandist ühe pisikese saanud. Tegin selle kari juures oma tavalise ringi, kontsentreerides põhitähelepanu ühele suurele kivide grupile täpselt viskeulatuses. Seal olin nädal tagasi suht kena tegelase otsa saanud, eile aga kui välja surnud. Lisaks teadmine, et just on keegi sealt üle käinud, ja ei olnud usku. Pommitasin siiski suht pikalt, aga tulutult. 

Liikusin kari teisele küljele. Seal on suht suur ja ühtlase sügavusega ala, mis on suuri kive igatpidi täis. Kui seal ongi kala, on selle leidmine räige loterii. Ta võib olla kus iganes. Loopisin kalda lähedal, piki üht kivivaret, edasi kogu sektoris, siis liikusin sügavamale. Lõpuks sain ühe hea kivi peale, nii et kogu ala sisuliselt 360 kraadi oli loobitav. Kala ju liigub kah, see, et oled mingist kohast läbi jalutanud, ei tähenda, et seal poole tunni pärast kala ei võiks olla. Veetsin selle kivi otsas tunnikese. Ja toimis klassika: mõtlesin, et viimased 3 viset veel. Esimene, teine ja siis kolmas vise ühe kivi kõrvalt mööda, kohta, mida olin kontrollinud juba n korda. Ja tugev löök, ja otsas ta oligi. Pani kohe ka ühe küünla, aga kuna rabas nii kaugel, ei olnud suurus täpselt hinnatav. Sellest sai aru selle järgi, kuidas ta vees tõmbas ja sööstis. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui ronida kivi otsast alla ja jalutada kalda poole. Ei olnud see ülesanne lihtne. Mingil hetkel tõmbas tüüp nii kõvasti, et pidi ridva käest rebima. Asi selles, et ketas vajaks asendamist, siduri värk alati ideaalselt ei tööta. Liiga maha ei tahtnud sidurit kah keerata. Kalda lähedal hakkas tõeline möll peale, ta vist sai aru, et väga madalaks läheb. Lõpuks, ühe laine kaasabil sain ta kaldale. Ja oh seda üllatust: huulit ta nii suur oli kui vees tundus. Konks oli mitte suus vaid lõua all, sellest ka kala suurem jõud. Kurat, täpselt mõõdus aga ei enamat. Kuid asi seegi. 

Edasi lõpetasin selle platsi suht kähku ära. Sai veel paari suure kivi ümbrust kammitud ja tunnike mööda saadetud. Siis teise eesmärgiga kohta. Seal oli kohe kõhutunne see, mis ütles, et kuskil peab olema kala. Lainetuse ja hoovuse suund, pluss kivid jne - kalal varjeruumi kui palju. Lähenesin üht külge pidi, pikki diagonaalseid viskeid tehes. Magusamad kohad jäid veel liiga kaugele. Seal on kahe kivisaare vahel "auk". Alati on kasulik visata lant õigest kohast kaugemale, mitte kalale otse pähe. Sellepärast jalutasin natuke maad edasi, et saaks üle selle augu landi saata. Vise oli täpne, ja löök läbi ridva andis tunnistust, et keegi seda ka hindas. See oli jõuline tegelane, akrobaat. Rohkem õhus kui vees. Lähedale ei tahtnud tulla. Kasutasin sama võtet, jalutan koos kalaga kaldale. Ja siis tuli see suur ja valus tõde: ok, libedana tunduvad kivid on libedad. Libedana mittetunduvad kivid ON SAMUTI LIBEDAD!!! Jebatt, kui valus oli kukkuda, ise veel hoiad kala "ohjes". Krt, märg nagu kurat, lõpuks sain välja. Saapad vett täis. See kõndimine selliste kivide vahel on tõeline mustkunst. Aga kala õnneks võttis asja vabalt, lasi mul kaldale ronida, ja siis pani oma tantsu edasi. Aega läks, aga lõpuks võtsin ta välja. Ei olnud tal pikkust midagi eriti, paar senti üle mõõdu, aga jäme nagu latikas! Sügisese forelli jõud on ikka teine võrreldes kevadisega...

Tuju oli laes, ja ehkki märg, läksin tagasi. Kümmekond meetrit kõrvale esimesest kohast. Kaks-kolm viset ja jälle kala taga! See tuli välja kergelt. Põhjus selgus varsti: kõik kolm konksuharu olid kurgus ja lõpustes. Huvitav, miks suured kalad konksu niimoodi sisse ei ahmi?

Aga siis oli mulle ka küll. Käisin veel paar kividetagust üle, aga rohkem ei toimunudki midagi. Niisiis tagasi autosse. Saabastes oli kahe ämbri jagu vett, pükstesse imendunud veel teine samapalju. Täna annavad jala- ja perselihased märku, et justkui trenni oleks eile teinud...

Aga järgmine nädalavahetus - kui ilm on sobiv - taaskord katsele. Seekord vist lähen katsetan üht uut kohta, mille kevadel valmis vaatasin. 

2
Üks peaaegu maha kantud päev
Mõningaid mõtteid merepunase püügist
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!