Kalapüügijutud

Blogid kalalkäikudest ja kalamehetegudest
Teksti suurus: +

2015 Kevad soomes. Esimene trett

2015 Kevad soomes. Esimene trett

Pooljuhuslikult sattusin ma 17 aprillil soome. Mitte et ma seal kogemata ärganud oleks vms, aga lihtsalt tekkis võimalus veeta nädalavahetus juba vanas tuttavas piirkonnas. Käku koos oma papsiga jõudsid kohale 12 paiku ja viskasid ahju alla usinalt hagu, kuna olid esimesed kliendid mökkis see aasta ning maja oli niiskust ja rõskust täis. Mina keerasin masinaga uhkelt hoovi kella 1 paiku.


Harjumuspäraselt ei lasknud äpardused ennast taaskord kaua oodata.Kohe kui maja ette sain, jäin vihmast ligases murus sekundiga lootusetult kinni (esiveoline kaubik).Tunnikese pusserdasime nii erinevaid asju rataste alla toppides kui maasturiga tõmmates, aga lootusetu.Kinni mis kinni.Ei lasknud pisiasjast tujul langeda. Edaspidi lubas kuiva ilma. Kuivab maa ära, saab bussi ka mudast kätte. Ladusime koli masinast maha ja arvasime, et kuna Paps niikuinii merele minna ei taha, siis kasutame tema plastikut (maja hinna sees) ja kaasa võetud viie hepast tohatsut. Järgnes järgmine fopaa. Mootor käima läks, aga karpast mitte ei tilkunud kütust vaid voolas sirinal. Kiire olukorra analüüs andis vastuseks, et nõelklapp ei pea. No pole hullu, küll me selle õhtul õlle kõrvale lahti kakume ja ära parandame. Tarisime ikkagist enda kummimadratsi mööda kalju sisse uuristatud redeltreppi alla veeäärde. Puhusime õhu sisse ja 20 hepane iidamast aadamast 2 taktiline taha(kaalub vähemalt sama palju kui Käku ja mina kokku....Ja me ei ole eriti peened poisid).
Õnnejumala vastand luusis endiselt meie kandis ringi. See raibe ei teinud hoopiski törtsugi. Nipitasime tükk aega, lõpuks avastasin et paagi ja küttevooliku vahelt pääseb hapnik kurinahk liiast ligi. Targu olin kaasa taibanud võtta teise paagi ja vooliku. Uue kraamiga võttis pärakas taktid sisse.

Egas tollel päeval ajaga enam väga priisata polnud. Natuke saime siiski püüda ja sellest piisas, et ma saaksin ära lõhkuda needuse mis seniajani mul peal oli olnud. Nimelt pole ma mitte kunagi soomes mineku päeval kala saanud. Nüüd sain. Täitsa viisaka kusjuures. Kaal näitas 3.62. Olin viisakas ja lasin eluka tagasi vette. Ka Käku sai sel õhtul kala, sedapuhku küll latika ja seljast, a kala ikkagist.


Vahepeal oli Paps lihtsalt huvi pärast enda mootorit testinud ja avastanud et karpa on oma mured ise ära lahendanud ja kõik toimib laitmatult. Elu nigut lill. Kaldale, tsill, grill, saun, õlu ja muud jutud.

Teise päeva hommikul ei hakanud tormlema nagu tavaliselt.Ärkasime kultuurselt, tegime ginni või kaks. Sõime rahulikult, tegime võikud kaasa ja alles siis läksime merele. Patt oleks öelda, et kala poleks tuld. Sain mina, sai ka käku. Paadist käis nii mõnigi kolmene ja neljane poiss korraks läbi. Kõik marjast punnis ja kõik läksid kudema tagasi. Testisin oma uusimat tehnika vigurit kah vahepeal. Waterwolf kaamerat nimelt (vee alla, landi ette käiv kaamera). Edaspidi on vist plaanis, et aretan selle asjanduse külge ka kolmiku või kaks. Nimelt kippusid havid seda süsimusta dildot meenutavat junni rohkem haarama kui lanti. Mõned viisakad võtud ja ühe nelja kilose sain siiski linti.


Päeva kõige veidram asi oli see, et Käku taat, kes tavaliselt ikka uurib, et kuidas läheb ja mida närib jne, ei võtnud eriti ühendust. Korra saime ta toru otsa, selgus, et on teinud kolm viset, selle käigus ühest landist ilma jäänud ja edasi oli eetris vaikus.
Ei mäletagi, kas oli päeva viimane kala või mitte, aga igatahes mingi hetk käis korralik jonks ridvast läbi.....Selge, tegu ei ole tragitud latikaga.Erilist möllu ei teinud, aga tõmbed olid ikka vägagi tugevad. Peale mõningast maadlemist oli kala kaalumiseks paadis. 7.1 kilo mamma, kellel kõhus kümneid kui mitte sadu tuhandeid haugi mune. Läks tagasi roogu vanainimeste asju ajama.


Tagasi majja jõudes oli olukord veidikene ootuspärasest erinev. Paps istus nukral ilmel sasitud soenguga laua taga, nagu autolt löögi saanud mäger. Ei old päeva sündmuste pajatamise õhinat egas midagist. Selgus karm tõde. Nimelt oli ta mingi hetk paadis ukerdades avastanud, et jalgeall kindlat pinda enam pole ja lendas selg ees nigut sitikas pläraki vette. Sõudepaati tagasi ronimine, ilma et keegi sind seest poolt sikutaks ei ole kergete killast ülesanne, liiati kui sul kombe seljas on, liiati kui sa kaalud 120 kilo. Sestap otsustaski meie vapper kapten Villu aluse hüljata, loomulikult viimasena nagu kaptenile kombeks ja kaldale ujuda. Pikka triatloni distantsi õnneks ei olnud. Meetrit paarkümmend ja härra kindla pinnase peal. Õnneks oli samas läheduses asustatud mökki ja lahke pererahavas viis oma sõudekaga meie mehe tema ära ankurdatud kanuu peale tagasi. Raamatupidajale kuluaruandesse läks kirja üks kalda mutta kaotatud potik ja kombe taskus olnud telefon. Tegelikult asi naljast kaugel ja päästevarustust olgu alati seljas!!! Ujuv kombe või päästevest. Ole sa muidu kui hea ujuja tahes, 5 kraadises vees pikka pidu pole. Villul oli õnneks ujuv kombe. Nüüd on vähemalt tõestatud fakt, et see päriselt ka ujub.


Kolmandal päeval nagu ka eelmisel, võtsime asja maru rahulikult.Hommikused protseduurid, praemunad jne.Merele alles kuskil 10-11 vahel. Taat jäi ootama kuniks sauna laval kombe ära kuivab(ei kuivanudki see päev ära). Kuna ilm oli suht pask ja tuul tugev ning suund pöördus iga kuramuse poole tunni takka, siis oli püügikohtade valik üpriski kesine. Aga saime siiski. Ühes kenas väikses sopikeses mis oli vaat et iga tuulesuuna eest kaitstud sattusime normaalsele võtule. Oli ära minekuid,rabamisi, kui ka paati tulekuid. Käku oli just enda lanti veest välja tõstmas, kui järsku käis paadi kõrval meeletu karsumm. Ütlen ausalt.....Joppas et püksid puhtaks jäid. Selline jõnks käis rinnust läbi,et johaaidiii. Süda peksis nii hullusti, et ei saanud isegi aru, et mul endal samal hetkel kolme kilone otsa tuli. Käku oli ka näost valge.Tegu oli siiski kahjuks möödarabamisega ning koll pani vetesügavustesse peitu. Teda me tol päeval enam ei kohanud. Meil ka komme, anda kohtadele kust ilusti kala tuleb või mingil muul põhjusel eriline, mingi nimi. See koht sai nimeks Südari Auk. Panin nii tolle kolmese kui ka järgneva samas mõõdus oleva kotti.Nimelt mulle hirmasti maitsevad väiksed veel koorumata haugid. Käku päev lõpes kurvemalt, nimelt murdus jergiridva ots arusaamatul põhjusel viskehetkel ära. Seoses sellega tekkis tal plaan järgmine päev püüda nn tavalantidega.


Õhtul kaldal palderjani tilkadest unistades otsustasime mu bussi ikkagist oma jõududega välja saada. Olime küll esmaspäeva hommikuks peremehe koos traktoriga igaks petteks tellinud, aga no ei meeldi see nännipunni värk. Ikka ise peab hakkama saama. Paar päeva oli selleks ajaks kuiva hoidnud. Natuke kive ja muud sodi rataste alla ja välja saime sunniku. Päev oli korras!


Viimasel minu ja Käku seal olemise päeval läks Villu omale linna uut telefoni ostma, nimelt ta pidi veel 5ks päevaks sinna jääma. Meie aga põrutasime joonelt Südari Auku. Möll oli endiselt olemas. Mitte küll nii aktiivne kui eile, aga siiski. Kuid oli ka äpardusi, seekord õnneks Käkul. Nimelt sai ta oma tavaspinnaga teha esimese viske kui märkas, et sidur nõrk, otsustas veits peale keerata, kuid see oli viga. Nimelt otsustas siis sidur üldse oma töölepingu ülesse öelda. Kirisina Käku tordil järgnes kohe minul rabamine. Käku ropendas ja vandus. Õnneks oli igaks juhuks kaasas ka tagavara jerkimise komplekt. Plaan väiksemate voblerite, luttide ja plekkidega püüda küll luhtus, kuid vähemalt sai püüki jätkata. Poleks mina seda hala jaksanud ära kuulata, kui ma kakun ja Käku nukra pilguga serbakuga aint vehib.


Midagist seepäev ikka tilkus. Mul läks üks ilus lähes viiene paar meetrit ennem paati minema ja siis jälle karmauhh!!! Käkul..... ja jälle paadi kõrval. Seekord jäi otsa. Kihutas paadi all ristirästi. Napilt oleks ka jergi ritva vibuks venitades ümber ankru köie läinud, aga tuli lõpuks siiski paati. 6.7! jälle marja täis emane. Läks vette tagasi, et meile järgmine kord jälle manuseid püksi üritada meelitada. Käkul kriips kõrvuni ja päev korras. Võisime südame rahuga onni asju pakkima minna, et viimsele praamile jõuda.


Üldiselt võis reisuga taaskord rahule jääda. Kalade arv ei olnud küll teab mis suur, aga samas alla kahekiloseid nägime ainult ühte. Ja suurimateks jäänud 7.1 ja 6.7 ei ole ka just nurisemist väärt tulemused


17 mai uuesti peaaegu samasse kanti. Sedapuhku juba terveks nädalaks!

Tross 12 eurot
Lant 15 eurot
Ritv 60 eurot
Rull 150 eurot
Sõber ulatab hommikul magades voodisse külma Ginni ---- PRAISLESS!!!!!!!

 

Oinas

11111612_632582150177391_834558531512943343_o.jpg

1
Täpikupüük - meeleolukas meelelahutus!
Jaan The Saani saamine
 

Kommentaarid

Selle blogi kohta kommentaarid veel puuduvad. Ole esimene ja pane oma kommentaar teele!